5% naudingut, 40% tahtejõudu, 40% distsipliini, 15% pisaraid

    Elu on mulle visanud ette tohutult põhjuseid, miks ma ei peaks saavutama edu ega asju tehtud saama – või vähemalt nii ma alguses arvasin. Kui aus olla, on paljus need piirangud ette seatud pigem ühiskonna poolt. Enne kui otsustasin end järk-järgult "vabastama hakata", elasin stigmade laviini all, millest suur hulk puudutas mind vägagi otse. Piirangud. Piirangud, mis olid samamoodi seatud kellegi teise kogemuse ja tavapäraseks saanud ootuste alusel. Migreenid ja skisoafektiivne häire, mis on toonud kaasa osalise töövõime, puude ja toitumishäired. Statistika kohaselt peaksin väga suure tõenäosusega a)elama elu lõpuni toetustest b)leppima keskharidusega, kuigi minu suurimaid unistusi on omandada vähemalt magistrikraad c)arvestama tööle kandideerimisel väga võimaliku diskrimineerimisega d)sellest lähtuvalt enda häiret igavesti varjama e)olema suure tõenäosusega elu lõpuni töötu f)juhul kui leian mõne madalamapalgalise töö, töötama võimalikult väikese koormusega, et mu vaimne tervis üles ei ütleks. Need kõik väited on tuletatud paljudest uuringutest, mida ma olen viimasel ajal lugenud eriti just psühhootiliste häirete kohta ja statistika tõepoolest ongi seda näidanud, KUID kui hakata vaatama põhjuseid nende statistiliste tulemuste taga, ei kohanud ma jäikust, vaid väga suurt paindlikkust ja tohutut arenguruumi. Üks väike osa sellest arenguruumist on suhtumine: on ju valida, kas võtta ravimeid või mitte võtta, kas käia aastaid psühholoogi juures teraapias või mitte, kas alluda ühiskonna survele ja lasta end heidutada stigmadest või endale teadvustada, et psüühikahäire ei ole häbiasi ja raviplaanist kinni pidamine on tarkus. Teine suurem osa on ühiskonna teha. Pean siinkohal silmas teadlikkust, sest on väga suur vahe, kas avastada oma lähedase psühhootiline häire haiguse avaldumise algusjärgus või hakata asjaga tegelema mitmeid aastaid hiljem, kui võib olla tekkinud ajuinvaliidistumine ja oht, et häire allub raskelt või ei allu enam üldse ravimitele. Lisaks on väga suur roll sotsiaalsel toel. Olen omal nahal tundnud, kui suure kaaluga on taastumisel just ühiskonna tugi. Olen õnnelik inimene ning saan aru, kui väga minul vedas. Mul on super ema, maailma parim sõber Patrik, mõistev elukaaslane ning kollektiiv, kus töötan, on alati mulle kaasa elanud, elab praegugi.

    Minu jaoks on alati olnud olemas väike pilt ja suur pilt. Väike pilt on see, mida näen, kui vaatan läbi ühiskonna silmade ja siis on suur pilt, mille loon endale ise. Väikse pildi vaatamine teeb pimedaks ning paneb ketti – ja nii elavadki paljud meist enese teadmata, mis võrdub sellega, et kui avaldub raske psüühikahäire, kantakse ennast sageli maha, sest teised juba on seda teinud. Minu jaoks tähendas väikese pildi vaatamine kõigist oma unistustest loobumist. Väikse pildi piirangud ei ole tulnud kunagi läbi minu silmade, vaid läbi teiste silmade. "Sa ei saa oma diagnoosiga kliiniliseks psühholoogiks õppida." "Sa ei saa olla kahe eriala õppimise kõrvalt kaupluse juhataja, sul on ju migreenid." "Sa satud kindlasti psühhiaatriakliinikusse tagasi." "Kui sa oma psüühikahäirega avalikuks tuled, siis sa ei leia tööd." "Oled sa mõelnud, mis su elust saab kui kõik see meediasse jõuab?" Milline on suur pilt? Suurel pildil puuduvad piirangud. Olen Karmen Kozma. Ja Karmen Kozma elu ja tuleviku üle otsustab ainult tema ise. Ma kuulan spetsialiste ja ma kuulan kogemustega inimesi, kuid oma distsipliini võimsust, motiveerituse ulatust, potentsiaali sügavust ja ammendamata jõudu tean ainult mina ja ka piirangute või pigem piirangute puudumise üle otsustan samamoodi mina ise. Ei ole sellist reeglit, et kui inimesel on raske psüühikahäire, ei ole ta võimeline saavutama vaimset ja finantsilist iseseisvust, ei saa ta omandada kõrgharidust, ei saa ta osta endale kodu, ei saa ta olla õnnelik, ei saa ta luua peret, ei saa ta olla ühiskonnas aktsepteeritud ning sotsiaalselt aktiivne – ei saa ta olla edukas. Mina isiklikult usun endasse väga ja olen näinud, mida suudan ja mida suudavad nii akadeemiliselt kui ka tööalaselt veel teised väga raskete diagnoosidega inimesed. Mul on neid edulugusid jalaga segada. Nendest lihtsalt ei teata, sest inimesed on otsustanud oma probleemidest mitte rääkida. Miks? Sest ühiskond on selliselt üles ehitatud. Aga julgelt võin öelda, et meie hulgas on palju inimesi, kergemate ja ka raskemate diagnoosidega, kes on oma psüühikahäire kontrolli alla saanud ja on elus väga edukad. Ma tean vähemalt kuute psüühikahäirega tulevast Eestis elavat arsti, mitmeid kliinilisi psühholooge, majandusteadlasi, kes on edukalt lõpetanud või lõpetamas ülikooli ja on iseseisvad, käivad tööl, teenivad raha, elavad sotsiaalset elu ning on kõige selle juures õnnelikud, sealhulgas väga häid emasid oma lastele ja super abikaasasid oma meestele. Psüühikahäire ei võrdu läbikukkumisega. Psüühikahäire ei võrdu elus põrumisega. Psüühikahäire ei pea võrduma püsiva võimekuse alanemisega. Räägin teile oma loo sellest, kuidas töötasin oma paberil seisva 20% töövõime tagasi 100% töövõimeks. Kas oli lihtne? Ei olnud. Minu senise teekonna edu valemis oli vaid 5% naudingut– ülejäänud 95% oli tahtejõu ja distsipliini rakendamine läbi pisarate.  

        Reaalsus, mis 1. jaanuaril otsa vaatas oli see, et mul oli 21 päevaga vaja ära esitada kaks uurimust, ühte neist kaitsta ja sinna otsa sooritada neli viimast eksamit. Ja siiasamma reaalsuse juurde kuulus kusjuures see, et mu distsipliin oli alates detsembrikuust väikse mania ja sellest tingitud kergema langusfaasi tõttu täiesti laiali lagunenud– seda ma tulemas ei näinud. Terve detsembrikuu oli minu ainus soov teki all pikutada ja "mõnusaid" süüa. Varasemalt olen kasutanud distsipliini tekitajana treeningut, kuid joosta tavapärased kümme kilti ja treenida läbi sinna otsa üks lihasgrupp ei oleks olnud minu mõistes distsiplineerituse osas sama, kui esitada 21 päeva sees kaks uurimust ja sooritada neli eksamit, siis poole kuu pealt naasta puhkuselt ja asuda juhtima kauplust ja siis vorpida lõpuni veel raamatu käsikiri ning siis veel asuda vaikselt Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise juhatuse uue liikmena aktiivsemalt tegutsema. Niisiis oli mul vaja midagi palju raskemat, mis distsipliinil eriti tugevalt tekkida aitaks. See oli see hetk, kui ma avastasin Chris Heria ja tema calisthenics treeningprogrammi. Nii ma hakkasingi pidama kinni kindlast une-toitumis-treening-režiimist, kuid teadlikult, arvestades siiski ka oma erivajadust. Ma olen selliseid vaimu ja keha treeninguid teinud alates 1. kursuse 1. semestrist. Nimelt alustasin väga vaikselt ja iga semestriga lisasin koormust juurde. Kui koormus oli minimaalne ehk kui käisin tööl poole kohaga ja õppisin ühte eriala, võimaldas mu seisund ja hetkene võimekus õppida E-dele, natuke käia jõusaalis ja vahepeal jooksmas. Vaimne tervis oli samal ajal totaalselt pekkis. Siis veidi hiljem olin tööl juba juhataja asetäitja ja võtsin kõrvale teise eriala, hinded muutusid paremaks. Paremaks muutus ka füüsiline vorm. Siin oli ka tervis juba stabiilsem. Ja nüüd ma olen teist semestrit kaupluse juhataja rollis ja ka töökoormus on suurem, vahel 160 tundi kuus. Füüsiline vorm ei ole kunagi nii hea veel olnud. Tervis ka mitte. Ma pean tunnistama, et selle semestri ajakava oli küll "veidi" extreme, aga no kui ei oleks proovinud, siis ega ei oleks teada saanud, kas kolmeaastasest keha ja vaimu treeningust on kasu olnud või mitte. Ütlen ausalt, et enne seda "challenge"`it olin ma kaks nädalat täiesti liimist lahti, kannatasin väga suure ärevuse käes, mis ei läinud üle isegi magades ja väljendus halbade unenägudena. Nutsin iga päev mõeldes, et wtf see nüüd mul ees seisab, aga loobuda ma ei kavatsenud hetkekski ja "ah, lõpetan siis järgmine aasta" või "loobun mõnest kohustusest" variandid välistasin kohe. Kuna mul oli 21 päeva, et kõik see asi kotti tõmmata ja lukku panna ning mu seisund enne seda perioodi oli nii nagu ta oli, tulid kõik need hakkan-tervislikult-toituma-treenin-iga-päev-olen-max-tubli-otsused päevapealt ja nõudsid lihtsalt 4. jaanuari hommikul ärgates minupoolset kardinaalset muutust. Nagu ütleb minu ema: "Hirmul on suured silmad." Nii kui ärevusest võitu sain ja tegutsema asusin, teadsin kohe esimesel tegutsemise päeval, et olen end selliseks koormuseks tervelt kolm aastat ette valmistanud ning saan kõik tehtud. Esitasin jaanuarikuus õigeaegselt kahe eriala uurimistööd, millest ühte pidin kaitsma ja sooritasin kõik neli eksamit. Ainus, millega ma hakkama ei saanud oli see, et ma ei suutnud seda kõike ära teha 21 päeva sees. 15. päeval tekkisid mul raskused, sest see koormus ei olnud kaugelt mitte normaalne. Hakkasin tundma vaimset kurnatust ja ei jaksanud enam õppematerjalidesse süveneda ega infot meelde jätta. Lõppkokkuvõttes ei võtnud ma sellest semestrist õnneks kaasa mitte ühtegi saba. Kaks eksamit sooritasin küll järeleksamina, sest ma vaimselt lihtsalt ei suutnud nii intensiivselt ja järjest õppetööga tegeleda. Kui ühel hetkel käis esialgsetest kuupäevadest kinni pidamine üle jõu, võtsin paar päeva rahulikult, et jõudu taastada ning sain puhanud vaimuga sabadest väga kergelt lahti. Selle semestri tulemusena on mul endalegi üllatusena läbitud õppekavast 105% ja õppekava nominaalmahust 120% – lõpp juba paistab! Üks väiksemahuline õppeaine ja uurimuse arendamine lõputööks ning ongi olemas :) Olin nii motiveeritud jõudma selle semestriga lõpule, sest....................................................................... PARAM-PARAM-PARAM: 15. veebruaril on raamatu käsikirja esitamine kirjastusele. Ma olen niiiiiiiiiii põnevil! Iga õhtu teetassi taga nikerdan ning tõesti naudin igat hetke!<3

PS! Kõigile, kes olid mu kõrval läbi mitmete jaanuari mental breakdownide – suur, sügav kummardus! Eriti sellele sõbrannale, kes ütles: "Lihtsalt tee ära ja kõik, Sa oled ju Karmen Kozma."