2020 – üks suur võit!

 Skisoafektiivse häirega elades on tekkinud tohutult peas keerlevaid küsimusi: "Kas minu praegune võimekus on tõeline või on see jälle haigusest tingitud tõus aktiivsuses ja energiatasemes?", "Kas selliseid pauke nagu on olnud tuleb veel?", "Kui olen suutnud tõuse vältida, kas siis langused võivad ikka tulla?" Ning see põhiline küsimus: "Kas praegune edu ja stabiilsus, mis on mind pea aasta aega saatnud ongi edu ja stabiilsus või on see bipolaarsuse "hea faas" ja ees on ootamas sama pikk või pikemgi langus?" Jah, elades sellise häirega peab olema hea taluvuslävi ärevuse suhtes, sest ärevustunne on kõigi nende küsimuste tõttu pidev. Ometi sai seljatatud siiani haigusperioodi edukaim aasta. Edukus ei tähenda loomulikult seda, et ei olnud tagasilööke, vaid seda, et suutsin end kõigest läbi murda vaatamata ajutistele mõõnadele. Mõõnadest rääkides ei olnud mitte ühtegi vaimse tervise osas, vaid olid elulised kukkumised.

Märtsi alguses seisis ees valik, kas võtta juurde lisaks koolile vastu ametikõrgendus või jätkata turvalises mugavustsoonis. Otsustasin, et proovin ja sain tööandjaga kokkuleppele, et kui tervis kannatama hakkab, saan iga kell tagasi astuda. Kui vaatan tagasi möödunud aastale, imestan väga, et olen tänaseni samal positsioonil. Kohe pärast seda, kui minu kohustused olid tunduvalt kasvanud, juhtus meil peres päris suur õnnetus. Mäletan seda ühte märtsikuu päeva, kui käisin hommikul vara tööl, seejärel sõitsin haiglasse, kus veetsin tunde intensiivravipalatis ja siis peale külastust lasin linnaliini oodates bussipeatuses kõik emotsioonid välja– lihtsalt seisin ja nutsin, ja siis sõitsin tagasi tööle. Paar nädalat hiljem olidki juba matused. Õnneks pidas vaim vastu ja tervis ei kannatanud. Ei olnud vaja haiguslehte, eemalolekut ega puhkust. Kõik läks tavatempoga edasi. Kuniks ootas ees uus väljakutse.

Kui peale psühhoosi uuesti ülikoolis õppida proovisin, vedasin end kuidagimoodi ainetest läbi– mälu oli saanud kahjustada ja õppimisvõime oli nullilähedane. Nii siis juhtuski, et ühes väga teooriapõhises aines, kus oli vaja pähe õppida x-mõisteid ja teoreeme, õnnestus mul kolmel korral eksamist läbi kukkuda ja neljas kord on see, kui sind eksmatrikuleeritakse, mis tähendab ülikoolist väljaarvamist. Lükkasin seda eksamit võimalikult kaua edasi, kuna aju taastub aastaid ja ta ei taastu niisama istudes, vaid selleks on vaja teha kõvasti vaimset trenni– pidevalt tekste lugeda ja informatsiooni pähe õppida, selle hulka järjest suurendades. Nii saigi 2020 kevad otsustavaks. Viimane võimalus sooritada eksam. Kartsin tohutult, et selle pinge all ma murdun ja ei saa hakkama, niisiis võtsin endale õpetajaks ühe tudengipoisi ja tegelesin aktiivselt selle õppeainega. Ma ei tea, kuidas mul see lõpuks õnnestus, aga suulises osas sain maksimumpunktid. Seda pingelangust ja kergendust ma ei oska kirjeldada ka– ühel hetkel ripub su unistus lõpetada ülikool juuksekarva otsas ja järgmisel hetkel oled sa kõik majanduse ained läbinud. Selle väljakutse tagajärjel pidas samuti vaimne tervis vastu. Suvel tegin kõvasti tööd ja sain ka päris korralikult puhata.

Nüüd ootas ees vaid kõik positiivne. Osalemine saates "Selge pilt", artikkel ajakirjas Anne & Stiil, artikkel Postimehes ning palju muid teisi koostöid, aga siia lisandus ka väga stressirohke ja kiire periood, sest vaja oli sobitada ettevõtmisi, tööd ja viimast rasket semestrit ülikoolis. Mul oli graafik minutipealt ära planeeritud ja märkmikus oli kirjas, mis kell, mis ja kus. Ja siit tuli veel üks tore väljakutse– kümne aasta tagune pärand, millest oleks pidanud loobuma, kui pereliige suri (kuid kellega ei suhelnud ja surmast teadlik ei olnud). Ma ei ole elusees nii palju telefonitsi suhelnud ja mingite asjadega möllanud, kui selle pärandisaaga tõttu. Selle pärandi ümber käis selline trall, mida ei näe seebiooperites ka, aga õnneks sai kõik lõpuks lahenduse ja vaevast vabanesin ka. Ja ka siin, peaaegu aasta lõpus pidas vaimne tervis veel vastu ja mind ei visanud ei maniasse ega bipolaarsesse depressiooni, jäneseid ka ei näinud ringi hüppamas. 

Ja nüüd, detsembris, täitsa aasta lõpus miskit natukene ikkagi murdus. AGA siiski võin väga suure tänutundega öelda, et maniat oli mul sel aastal kokku siin novembri lõpus umbes nädal kuni kaks ja selle tagajärjel tekkinud meeleolu langust kogesin sel aastal vaid 4-6 päeva. Kahjuks jäi see täpselt jõuluajale ja jõule ma seetõttu ei pidanudki, aga kõik laabus väga kiirelt ja olen taas lahinguvalmis. Võrdluseks võin tuua varasemad aastad, kus maniat on mitmeid kuid ja bipolaarset depressiooni samuti palju, vahel kuni pool aastat. Ravimidoosi ei pidanud sel aastal korrigeerima mitte ühelgi korral– püsisin minimaalsete annuste peal väga edukalt vaatamata sellele, mis trall ja pinge mu elus olid. Lisaks arvas minu raviarst, et tulevikus on väga tõenäoline, et ootab ees periood, mil ma saan elada aastaid täiesti ravimivabalt. Minu diagnoosiga arvan, et see on väga suur asi! (Siinkohal panen ikkagi südamele, et otsused ravimite võtmise/ära jätmise kohta on vaid raviarsti pädevuses. Igaüks meist on eraldiseisev indiviid ja käib oma teed– iga asi omal (ja sageli väga erineval) ajal.) 

Nii et aastatepikkuse tööga on võimalik vägagi elamisväärne enesetunne välja võidelda. Bipolaarsus natuke vahel veel kimbutab, aga skisofreeniast pole enam haisugi (siin on oluline roll ka igakuisel antipsühhootilisel süstil). Ütlen südamest– vaadates tagasi sellele väga äärmuslikule aastale ning mõeldes sellele, kuidas pidas vastu tervis, ON TUNNE VÕIMAS!