See siin on päris

 Olen viimasel ajal enda kohta kuulnud väga palju häid sõnu, nagu näiteks: "boss lady", "julm naine", "imede naine", "amazing", "võimas naine", "Sa oled vinge!" jne. Minu jaoks on see väga suur tunnustus kui inimesed, kes teavad mind PÄRISELT (väga suur rõhk sõnal "päriselt") niimoodi minust arvavad. Ma ei varja oma tagasilööke, raskusi, võitlusi ega pisaraid. Hindan ise ehedust väga, sest seda näeb täna väga harva. Lisaks, kui ma motiveerida ja innustada tahan, siis ma teen seda vaid autentse, eheda mina kaudu– viimane asi, mida ma soovin oleks see, et keegi võrdleks oma normaalset tagasilöökidega elu minu tipphetkedega. 

Käes on minu bakalaureuseõpingute viimane aasta. Räägin natuke, mida need eelnevad kolm aastat minu jaoks tähendanud on, kuna rahvas on selle koha pealt natuke ekslikul arvamusel ja osa on küsinud, kas ma lõpetan cum laudega– HA-HA! Ei-ei-ei, selliste psüühikahäirete ja töökoormusega... kaugel sellest. Esimene aasta nägi välja nii, et iga kord kui oli eksam või mõni arvestuslik töö, siis ma nutsin, mul olid ärevus- ja paanikahood, siis sõin ma üle ja siis oksendasin. See oli põhjustatud sellest, et mul ei jäänud psühhoosijärgselt asjad meelde ja ma ei suutnud lugeda tekste ega midagi pähe õppida. Seega oli õppimisprotsess rohkem kui vaevaline. Minu keskmine hinne esimese aasta lõpus oli 1,02– see tähendab, et mul olid peamiselt ainult Ed ja lisaks üks F, mille ma sain Cks alles kolmanda aasta kevadel (see oli too õppeaine, millest ma rääkisin eelmises postituses). Seega, esimese aasta lõpuks suutsin ma läbida napilt ja ülikehvade tulemustega nii suure osa õppekavast, et mind saaks viia teisele aastale. Teine aasta läks juba natukene paremini, kuid endiselt oli alles suur hirm õppida, sest see mul lihtsalt ei õnnestunud, mul ei olnud võimekust. Lisaks olin saanud värskelt diagnoosiks skisoafektiivse häire, mis tähendas, et pidin hakkama õppima toime tulema bipolaarse meeleoluhäire, osade skisofreenia sümptomite ning selle väga äreva ja paanilise olukorra tõttu lisandunud liigsöömishäirega. Kõige selle juures pidin ma end elatama ja oma elamiskulusid maksma, sealhulgas üüri, seega pidin käima ka päris suure koormusega tööl. Kõike seda oli mulle palju. Kolmas aasta ülikoolis kujunes minu jaoks väga edukaks, sest selleks õppeaastaks võitlesin ma kätte tervisliku stabiilsuse. Ma õppisin skisoafektiivset häiret kontrolli all hoidma ja vabanesin tänu ühele superägedale kliinilisele psühholoogile ka oma liigsöömishäirest. See oli semester, kui ma sain sellel erialal oma esimese akadeemilise A! Keskmine hinne on muidugi madal tänaseni, eelkõige esimese ja teise aasta tõttu, aga mul on paika pandud eesmärgid, kuidas seda viimase aastaga veel putitada.

Kuidas on olukord täna? Olukord on hea. Hetkel seisab mul ees kahe uurimuse kirjutamine ja neli eksamit. Koormus on muidugi suur, aga samamoodi on suuremaks muutunud ka akadeemiline võimekus. Mälu on hea, lugeda saan tekste vabalt ja seega ei teki ka enam ärevusi. Küll aga ei taha ma ette manada pilti, et kõik see tuleb linnulennult. Mina olen inimene, kelle söömisharjumused stressi tagajärjel muutuvad, kahjuks halvemuse poole. Hommikusöögiks söön nädalas mitu korda saiakesi, lõunaks vahel burksi ja friikaid ja täna pidin hakkama korralikuks, kuid lõpetasin just suure krõpsupaki. Ehk siis, mis on selle postituse põhisõnum: ma võtan hea meelega vastu kõik need tiitlid, mis ma postituse alguses välja tõin, kuid ma ei taha endast jätta kuvandit, et ma olen veatu, kõikvõimas ja et mul on kõik alati kontrolli all ja 100% hästi. Nädal aega tagasi ma nutsin ja mõtlesin, et kuidas ku*rat ma jaanuariga saan tehtud neli eksamit ja kaks uurimistööd. Peas olid juba kõiksugu hullud stsenaariumid, et ma ei lõpetagi see aasta jne, aga no siis hakkasin vaikselt toimetama ja läheb päris hästi. Kuid siiski, 100% ma seda olukorda ei kontrolli. Söömist näiteks. Trenni ka eriti teha motivatsiooni ei ole ja külmkapist on kogu aeg jäätisekarp võtta.

Loodan, et minu ausus toob kellegi päeva juurde tunnet, et tagasilöögid on elus normaalsed ning alati ei pea kõik olema hästi ja 100% kontrolli all. On normaalne tunda hirmu, kergemat ärevust ja endas vahel kahelda. Ja mis tagasilöökide juures on positiivne. Mina isiklikult ei ole edult elus õppinud mitte ühtainsat asja ega saanud juurde mingit head omadust. Kui rääkida tagasilöökidest, mis on ette tulnud eduni jõudmisel, on seis täiesti vastupidine. Ütlen ausalt, et ma ei saaks praeguse koormusega ei vaimselt ega füüsiliselt hakkama 1) kui ma poleks pidanud üheksanda klassi mataeksamit kirjutama migreeniga (sain maksimumpunktid muide xD) 2) kui ma poleks pidanud seisma silmitsi psühhoosijärgse ajukahjustusega 3) kui ma poleks pidanud käima tööl, et maksta ise oma üüri põdedes samaaegselt kaheaastast bipolaarset depressiooni 4) kui ma poleks pidanud läbi pisarate oksendades migreeniga taksoga eksamile sõitma ja enne ja peale eksamit iga ülikoolis leiduva tooli või diivani peal magama. Tagasilöögid on ebameeldivad, kuid kui alguses võib tunduda, et nad ainult lõhuvad ja hävitavad, siis tegelikult toimub läbi nende kasv ja areng.