Kevad – raskeim aeg aastas

  Kevad on olnud terve elu üks minu lemmikuid aastaaegu. Mitte seepärast, et minu sünnipäev on mais, vaid seetõttu, et see on aeg, kui loodus ärkab ja end värvidega ehib. 2015. aastal muutus minu jaoks kevade tähendus täielikult, tuues endaga kaasa suuri ekstreemsusi tervise osas. Igal kevadel umbes samal ajal tunnen suurt kõikumist meeleolus, mis on reeglina kõrgenenud. Esimesel haigestumise aastal (2015) mind hospitaliseeriti, teised kaks aastat sain kuidagi ilma haiglata, neljas aasta olin üle kuu aja järjekordse psühhootilise maania tõttu haiguslehel ja sain diagnoosiks skisoafektiivse häire ja nüüd eelmised kaks aastat läksid esimest korda nii hästi, et sain jätkata enam-vähem tavapärast elu. Kui lüüa otsingumootorisse sisse "bipolar disorder and spring" või "mania and spring", võib leida päris huvitavat materjali. Kokkuvõtvalt: nii kui loodus kevadel vähehaaval tärkab, ei teki minul kevadväsimust, vaid tekib energiataseme hüppeline suurenemine. Kuid siiski: mitte midagi ei ole ka selle diagnoosi puhul kivisse raiutud ehk kuidas on läinud sel kevadel?

    Mida aeg edasi, seda teadlikumaks olen saanud nii mina kui minu pere minu sümptomitest. Varasemalt on kevadel tekkinud alati maniakaalne episood, halvimal juhul ka psühhoos. See aasta saime jaole eriti vara – enne kui mania hoo sisse sai. Elukaaslane märkas, et olen kuidagi impulsiivsem kui tavaliselt ja ise märkasin järsku kaalulangust. Tõepoolest – iga paari päeva tagant kaalule astudes oli jälle pool kilo kadunud, sealjuures toitudes tavapäraselt ja treenides vähem kui tavaliselt. Nii ma kontakteerusin kiirelt arstiga ja muutsime lühiajaliselt raviskeemi, suurendades liitiumi doosi. Olukord sai väga kiirelt kontrolli alla ja olen tavapärase rütmi juures tagasi, natuke ainult saatis mind nädal aega kõrgema ravimidoosiga elades mõõdukas uimasus – ka see tekitas soovi igal võimalusel magada. Iga selline olukord, ka selle möödumine, tekitab minus ärevust, mille põhjus on peamiselt turvatunde kadumine. Hea, stabiilne tervis on miski, mis on mulle igati arusaadavatel põhjustel väga vajalik turvatunde olemasoluks ning kui see minust mitte olenevatel põhjustel vahel kõikuda võib, on raske turvatunnet säilitada, vältides selle juures ka ärevustunnet.

    Niisiis olen võidelnud juba mitu päeva päris tugeva ärevustundega, mis paneb mind kahtlema enda võimekuses ja tekitab soovi iga vaba hetke teki all magades mööda saata. Sinna otsa tekkisid lisaks migreenihood, milleta olen juba mitmeid kuid elu nautida saanud. Kõik oli hetkega justkui tükkideks katki löödud... Täna on igatahes täpselt see päev, kui ma võtsin kontrolli taas enda kätte ja hakkasin eristama ärevusest ajendatud mõtteid päris mõtetega. Olen nädal aega lükanud edasi to do listi, mis on järjest suuremaks paisunud ja kui natuke veel edasi, hakkab tekitama probleeme. See nädal ootab ees hulk vaimse tervise liikumise juhatuse ülesandeid/koosolekuid/kohtumisi, lõputöö viimase suurema etapi algatamine, raamatu käsikirja läbivaatamine viimast korda pluss tööga seonduvad kohustused (graafiku planeerimine, jooksev info, tööpäevad jms). Lisaks lubasin elukaaslasele varasemast rohkem ka koduste töödega abiks olla, sest ka temal on hetkel töö juures väga kiire ning kodus käib ta ainult söömas ja magamas. Seega olen lubanud olla tublim perenaine ja võtta mõned kodused toimetused praegu rohkem enda peale. Täna oleksin väga tahtnud elukaaslase palvele vastata, et mul on ärevus kõhu sees ja ma tahan teki all olla, selle asemel aga vastasin väga entusiastlike emotikonidega: 

    Ja see puudutab hetkel kõiki valdkondi. Praegu passiivsemaks jäämine või millestki loobumine ei tähendaks minu jaoks kindlasti allaandmist. See oleks normaalsus ja igati mõistetav. Küll aga valin mina iga kord selle tee, et mida raskemaks kisub, seda tublim peab olema. Kergelt on sellised olukorrad tekitanud hasarti, sest nende lõppedes toimub minu puhul reeglina areng, jõudmine järgmisele tasemele. Suurenevad nii vastupidavus kui ka enesekindlus, lisaks nihkuvad piirid taas kaugemale. Praegusel hetkel olen eriti uhke ka seetõttu, et tavaliselt on säärane meeleolude kõikumisest tingitud ärevustunne toonud alati kaasa liigsöömise. Praegu aga olen toimetanud nii, et söönn korralikult täis päevase kaloraaži ja premeerin end hoopis jalutuskäigu, luuleraamatu, muusikapala, lemmikvee või näomaskiga – next level self-care or what? 

    Postitus ise väga positiivse noodiga seekord ei olnud, küll aga tuleb seda postituse lõpp. Olen ÄÄRMISELT tänulik, et sel kevadel läks tegelikult nii kergelt, et mul ei jõudnud isegi bipolaarset maniat tekkida. Reageeris elukaaslane, reageeris ema, reageerisin mina, reageeris ravimeeskond – kõik sai kiirelt kontrolli alla, enne kui see oleks oluliselt minu elurütmi häirima hakanud. Olen vist jah nii mugavaks läinud, isegi sellise diagnoosiga elades, et kui nädal aega nagu orav rattas panna ei saa, on asjad ikka väga halvasti! :D Nii et tegelikult on see üks esimesi kevadeid, kui minu sünnipäev saab vastu võetud täie tervise juures. Lisaks saab mai lõpus kaitstud lõputöö ja ilmub veel ka minu esimene raamat, mille käsikirja nüüd sellel nädalal veel viimast korda üle vaatan enne kui see kujundusse/küljendusse läheb – JUHHEI!

*Kangasmask näos, sidrunivesi klaasis, Eminem on Spotify & to-do list in progress*