Holy sh*t this was close ehk vana hea kevadine bipolaarne maania

    Kuna ma tean, et ma pole ainuke, kellel eriti just kevaditi vaimse tervisega probleeme on, olen otsustanud jagada väga ausalt oma väga värsket kogemust. Ikka ja alati selleks, et ka sina oskaksid märgata muutuseid kas endal, oma sõbral, lähedasel või tuttaval ning teaksid, mida ette võtta. Oled oodatud lugema, kui oled psühhiaatriahuviline, vajad tuge/abi/nõu või omad kõrget tolerantsi ning sul puudub eelarvamus psüühikahäiretega inimeste suhtes. Vastasel juhul ma sind seda postitust lugema ei oota.

18.04.21 

22:10

    Pisarad voolavad. Pea on täis nii paljusid erinevaid mõtteid, et ma ei saa ise ka päris täpselt aru, mis minu sees toimub. Tänase päeva jooksul olen ma suutnud kiskuda riidu oma kaaslasega, helistada maaklerile, vaadata üle korter, kirjutada erinevatele inimestele emotsionaalseid pikki kirju, teha mitmele sõbrannale emotsionaalne kõne jne jne jne. Olen segaduses ja ühtlasi on mul hirm, sest mu lähedastel oli õigus, et mul on tekkinud bipolaarne maania. Hilinesin kiire elutempo tõttu antipsühhootilisele süstile – olen jäänud hiljaks neli päeva. Homme esimese asjana ärgates sõidan psühhiaatriakliinikusse süstile ja suurendan iseseisvalt ka liitiumi doosi. Elukaaslane ütles mulle vaid üht: "Karmen. Ma ei ole su impulsiivse käitumise pärast pahane. Ma saan aru, et sa oled praegu haige. Me oleme su emaga sulle toeks ja kõik mõtted, mis sul praegu on, need lähevad üle. Ära muretse. Saad süsti ära, magad paar päeva ja tõmbab pildi jälle selgeks."

    Olen hirmul. Kardan tõesti väga, aga samas tean ma isegi praegu täiesti segaduses olles, et see olukord laheneb. Kõige rohkem hirmutab mind seisund, mis järgneb sellele samale maaniale. See on bipolaarne depressioon. Mul on hetkel käsil tohutult projekte ja kohustusi on mul palju: olen kaupluse juhataja, mul on ilmumas raamat, olen ENVTLi juhatuse liige ja just paar päeva tagasi pakkusin juhatuse esimehele olla edaspidi tema parem käsi, mul algab kogemusnõustaja väljaõpe, mul on vaja läbida viimane õppeaine ülikoolis ja kirjutada lõpuni valmis bakalaureusetöö. Mul on hetkel kaks valikut: 1. tõstan käed üles ja tulen rongilt maha, 2. teen seda, mida ma alati teinud olen ja pressin end taaskord läbi. Asi ei jõua mu peas isegi aruteluni ja esimene variant on kohe välistatud. Jääb teine. Tuleb leppida tõsiasjaga, et maania tuleb kohe ja praegu kontrolli alla saada ja leppida sellega, et on oodata depressiooni. Olen ka varem pidanud depressiooniga ennast asjadest läbi närima. Kerge see ei ole, aga võimatu ka mitte.

    Olen enda peale veidi pahane. Tavaliselt saan ma juba hüpomania seisundis aru, et asjad on nihkes. Seekord otsustasin, et kõik muu on olulisem kui minu tervis ja ei pööranud õigel ajal piisavalt tähelepanu. Lisaks lasin endal süstile hilineda vaatamata sellele, et kevadel on mul alati olnud suurem risk haigestuda. Psühhoosini on veel pikk tee minna, aga hüpomaniast olen ikka ka väga kaugele tulnud. Kuidas nii, Karmen, kuidas nii? Hetkel hoian lihtsalt kahe käega peast kinni ja palun südamest, et peas jääks kõik vaikseks. Olen iseenda energiast niivõrd kurnatud. Võtan palderjani ja unerohtu ja palun jumalat, et ma täna magada saaks. Kui ma täna ka ei maga, siis on homme mu energiatase veel suuremaks kasvanud.

19.04.21 

06:57

    Muidu käin süstidel väga rahulikult vastavalt sellele, kuidas päev on kujunenud. Vahel kell 12, vahel peale 14 ja hiljemgi. Täna ma olin 6:30 üleval. Tegin korraliku toeka hommiksöögi, võtsin sisse suurema doosi liitiumi ja enne kui süstiputka lahti tehti, olin ma juba sinnapoole teel. Panen endale igale poole meeldetuletuse, et ma ei teeks täna mingeid suuremaid tehinguid (nt eile poolelijäänud tehing maakleriga), emotsioonioste, ei kirjutaks inimestele, kellega ma muidu ei suhtle (mäletan kunagi aastaid tagasi kirjutasin Beebilõustale mingi utoopilise ideega, Aropile ka vist) ja vähendaks üleüldse sotsiaalseid kontakte. Teavitasin kohe hommikul ka juhatust, et hetkel on seis selline ja mul on vaja vähendada sotsiaalseid interaktsioone nii palju kui võimalik. Mida rohkem suhtlen, seda enam tõmbab see seda seisundit käima.

09:12

    Oodates linnaliini bussi tungis kogu see automüra jms nii tugevalt pähe. Pisarad voolasid ja üliraske oli kõiki sada peas olevat mõtet taluda. Peale süsti helistasin kohe oma raviarstile, et edasise osas nõu küsida. Taaskord oli õnn minuga ja mulle leiti vastuvõtuaeg, juba homseks. 

Minu tegevusplaan praeguses SOS olukorras: 

• osaleda nendel kohtumistel, mis on möödapääsmatud,
• tühistada kõik kohtumised inimestega, keda usaldan ning kellele saan olukorda põhjendada,
• mitte võtta juurde ülesandeid,
• mitte tarbida kofeiini,
• võtta päeva vältel sisse lubatud kogus palderjanitablette, 
• käia kodunt väljas võimalikult vähe ja piirata sotsiaalmeedia kanaleid (kogu tulev info jõuab võimendatuna ja tekitab mõtterägastiku, mis energiliselt kurnab)
• kui kuskile väga minna vaja on (toidupoodi, apteeki vms), siis panen pähe kõrvaklapid rahuliku muusikaga – kui ma põdesin oma seni kõige hullemat psühhoosi, aitas see mul kontsentreeruda ühele kindlale aistingule ja hoidis liigse sotsiaalse ja muu müra eemal.
• suurendada meeleolustabilisaatori (liitium) annust  (siinkohal on arst koolitanud mind aastatega seda reguleerima, ei ole isetegevus)

20.04.21

18:55

    Käisin täna raviarsti vastuvõtul. Sain kiita, et juba iseseisvalt ravimidoosi suurendanud olen. Hindas olukorra üsna stabiilseks ja leppisime kokku, et kui midagi on, siis helistan. Lisaks pean andma mõned analüüsid, et kontrollida ravimi kontsentratsiooni veres. Liitiumit võttes peab seda tegema. Hetkel olen teist päeva võtnud suurema ravimiannuse ja lisaks sain ka antipsühhootilise süsti. Tunnen end täna palju paremini. Peas on jäänud kõik vaikseks, helid ei tungi enam nii teravalt pähe ja suudan jälle väga hästi keskenduda. Püüan võtta paar nädalat rahulikumalt, kuid mitte jäädes passiivseks, vaid vähendades ebavajalikku suhtlust.

    Ma olen ausalt üks õnnelik inimene. Südamest sügav kummardus ja respekt kõigile neile, kellel ei ole erilist sotsiaalset tuge ning kes peavad nii rasketes, ohtlikutes ja kurnavates seisundites ise hakkama saama. Ma olen siiralt tänulik, et minu elukaaslane on olnud piisavalt motiveeritud, et nelja aasta jooksul õppida ära paremini kui mina ise, kust läheb see õhkõrn piir minu päris energilisuse ja maniakaalse energia vahel. Emal ja parimal sõbral on seda distantsilt märgata väga raske. Nii et see on tõesti õnn, et minu kõrvale on sattunud inimene, kes ei ole kogu selle tralli peale ära jooksnud, vaid on minu suurim tugi. Ta on tähtkujult skorpion ja lisaks väga-väga otsekohese ütlemisega. Seega vahel seisan ma fakti ees küll, et tal on meeletult raske ja ka tema on minu energiast väsinud, aga ainuke, kes siin asju pakkinud on, olen siiski mina. Just sellesama maania tõttu.

    Natuke oli see olukord siin ootamatu, sest just veidi aega tagasi sain ma pidama eelmise maania, mis ei jõudnud veel otseselt alata – tunda oli vaid kergeid ohumärke. Aga noh, minu puhul see kevad on ikka tricky ja koormus on ka meeletult suur ning on olnud väga palju emotsioone (isegi väga positiivsed emotsioonid mõjutavad). Terve selle aja vältel olen õppinud juba seisundit väga hästi kontrolli all hoidma. Saan alati üsna vara jaole ja juba tervelt kaks aastat pole olukord muutunud nii tõsiseks kui praegu. 

    Elukaaslasega pidasime maha tõsise vestluse, et kuidas edaspidi sellist kaost vältida, kus ma võin kulutada suuri summasid maakleritehingute peale ja segases seisundis ära minna. Siinkohal aitas meid minu raviarst, kes palus salvestada elukaaslasel oma telefoni tema number, et järgmine kord kohe minu psühhiaatriga ühendust võtta. Kui seda teha hetkel, mil kaaslane märkab esimest muutust, aga mina seda veel kuulda ei võta, on ainus õlekõrs teavitada psühhiaatrit. Minu arst on selline inimene, keda ma pimesi usaldan. Kui kaaslane ütleb, et mul hakkab maania tekkima, ei võta ma seda alati väga tõsiselt. Tavaliselt jääb mul veel õigust ülegi. Kui seda ütleb minu raviarst, siis surun oma attitudei alla ja kõnnin pea maas kliinikusse.

    Nii et ole nii kogenud ja eeskujulik kui tahes, looduse ja geneetika vastu ei saa. Nagu alati, lõpetan postituse positiivse alatooniga. See olukord ei olnud positiivne, aga ta tõi palju positiivset esile. Olukorra tõttu sattusin situatsioonidesse, mis näitasid väga selgelt, kellele suunata oma tänulikkust, tunnustust ja head energiat ning sain aru ka sellest, kelle peale ma oma head energiat enam kulutama ei peaks.