Maaniast väljatulek viiekohalise võlaga

    Mõned aastad tagasi tegin algust skeemiteraapiaga ühe kliinilise psühholoogi juures. Tegelesime peamiselt toitumishäire ja ärevushäiretega. Muuhulgas soovitas ta mul lugeda raamatut "An unquiet mind", mis on kirjutatud bipolaarset meeleoluhäiret põdeva psühhiaatri Kay Redfield Jamisoni poolt. Raamat oli ülihuvitav ja kaasahaarav, sest kõik, mida ta raamatus kirjeldas, oli üsna 1:1 sellega, mida mina kogenud olin. Värvisin raamatus väga palju kohti roosaks ja panin vahele märkmepabereid. Ühe kohaga ma väga ei samastunud, vaid see tuli mulle pigem üllatusena, kuid on tänaseni väga tugevalt meeles: "I imagine I must have spent far more than thirty thousand dollars during my two major manic episodes, and God only knows how much more during frequent milder manias." Mõtlesin: "Hmmmm, can`t relate, aga ok..."

    Jaanuar 2021 kuni juuni algus 2021 möödus mul väga ekstreemses maanias. Viimased pingutused ülikoolis, töö, juhatus, muutused eraelus, raamatu ilmumine ning kõik sellega kaasnev – kõike seda oli enam kui palju. Kuniks otsustasin, et on viimane aeg maania-rattalt maha tulla pöördudes psühhiaatriakliinikusse. Olin kõigega väga rahul. Ülikooli sain lõpetatud, tööl pidasin kuni puhkuseni vastu, raamatul läks hästi ja depressiooni ma seekord ei langenudki. Koju jõudes hakkas "pidur" tööle ja reaalsusetaju muutus aeglaseks, rahulikuks. Hakkasin tajuma, mis minu ümber tegelikult toimub. Avastades, et mul on kolmest erinevast kohast võetud kiirlaene, sattusin šokiseisundisse ja ei suutnud voodist kolm päeva välja tulla. Külm higi, suitsiidimõtted ja hirm tuleviku ees – "ma ei saa oma aju usaldada." Sain aru, et kui ma oma murest kellegagi koheselt rääkida ei saa, siis mind enam kauaks ei ole. Helistasin emale. Rääkisime. Seejärel rääkisin elukaaslasega, kellega olime just lahku läinud, kuid veel koos elasime. Ema oli valmis kõik koheselt kinni klattima. Elukaaslane pakkus välja, et elame veel mõnda aega koos, et oleks väiksemad kulud ja saaks võlga tagasi maksta. Kumma tee valisin? Kumbagi.

    Alates septembrist olen elanud täiesti üksinda, mis tähendab seda, et mu igakuised kulutused on palju suuremad kui enne. Algul oli hirm olla selles olukorras üksi ja kartsin, kas saan hakkama, kuid elu hakkas järjest lahendusi teele viskama. Esiteks on minu sisstulekud seoses raamatu ja täiskoormusel töötamise pluss lisa tööotstega tunduvalt suurenenud. Ja teiseks, sattus mu teele inimene, kellel on aju täpselt neis asjades, kus minul ei ole – rahaasjades. Suurte intressidega kiirlaenud said tema abil viidud üle ühte panka refinantseerimislaenuks, parima võimaliku intressiga. Kui rääkisin olukorrast psühhiaatrile, ütles ka tema, et on bipolaarse maania puhul seda käitusmismustrit ka varem näinud ja lahenduseks on tavaliselt see, et tuleb kohtu kaudu endale eestkostja määrata, kelle kaudu käivad otsused suuremate tehingute puhul. 

    Iga kriis on ressurss. Ka see kriis oli. Läbi selle olukorra võtsin oma rahaasjad fookusesse. Varasemalt on mul olnud suhteliselt ükskõik, mida ja millal osta ja kas mul on midagi kõrval või ei ole, kuid selle kriisi läbi sain teada veel ühe oma nõrga koha. Ja mida teeb Kozma, kui teda nõrka kohta lüüa? Ajab selja sirgu ja teeb sellest midagi, mida oma CV-sse lisada. Ja nii ongi. Minu wake-up callid kipuvad kõik olema väga ekstreemsed, aga kui see on minu jaoks liikumapanev jõud, siis las ollagi nii. Momendil manifesteerin ma endale hoogsalt veel suuremat sissetulekut, võlast vabanemist, investeerimist ja lähiajal punast Porschet. Lisaks, ei ole ma taaskord selles olukorras üksi. Keegi minu eest midagi ära ei maksa ega tee, kuid tunnen, et mul on, kuhu toetuda.

   Olen õnnelik, et see olukord leidis aset just praeguses eluetapis, kui minu sissetulekud on veel pigem tagasihoidlikud ja mul ei olnud võimalik laristada ulmelisi summasid. Praegu on mul võimalik end teadlikult ette valmistada tulevikuks, kui summad lähevad suuremaks ja käes on rohkem vahendeid. Lisaks tõmbas see mind tagasi veidi ka selles osas, et arvasin, et olen bipolaarsuse osas valmis äss ja mitte miski mind üllatada ei suuda. Hea meeldetuletus, et see on elukestev takistusjooks, mille läbimiseks peab vahepeal ka seisma jääma ja puhkama – seda ma praegu õppimas olengi.










 

Comments

Popular Posts