Kaelani pasas – naudin elu rohkem kui kunagi varem

    Viimased aastad olen tegelenud kõvasti iseendasse investeerimisega: hariduse omandamine, erialane väljaõpe, suurim võimalik iseseisvus lähtudes oma diagnoosist, õiged käitumismustrid, oma vaimset tervist toetava rutiini loomine, distsipliini arendamine, skisoafektiivse häirega elama õppimine. Võin julgelt öelda, et minu suur töö kannab vilja ja olen valmis ehitanud tugeva vundamendi, kuhu peale hakata rajama oma unistuste elu. Sel aastal on eesmärk osta oma esimene kodu, tõmmata käima oma ettevõte, teha suur areng erialases karjääris ning jätkata teekonda ülikoolis, sihtides magistrikraadi. Minu diagnoos on endiselt skisoafektiivne häire, võtan endiselt iga päev liitiumi tablette ja käin iga kuu antipsühhootilisel süstil, ka kliinilise psühholoogi vastuvõtul. Minu vaimne seisund on olnud senise elutee suurimaks väljakutseks, kuid täna on sellest saanud minu tugevaim relv. 

 

    Hiljutises postituses rääkisin maania käigus tekkinud viiekohalisest võlast ja ühes postituses veel enne seda, et elan esimest korda elus üksinda ja ei jaga kellegagi arveid. See kuu oli mul väga palju rahalisi ootamatusi ja üllatasin end tohutult, kui hästi olukorras vastu pidanud olen. Mul oli erandkorras pelgalt arveid neljakohalise summa eest ja sisuliselt oli palk võrdne arvetega. Hetkeks olin murelik, et kuidas mul õnnestub ainult oma jõududega hakkama saada, kuid lahendus oli käes mõne tunniga. Abikäsi tuli nagu alati igast suunast, kuid kuna minu eesmärk on areneda ja elulistes situatsioonides iseseisvalt toime tulla, jäi materiaalse abi vastuvõtmine taaskord katki. Samas, emotsionaalse toe võtsin vastu suure hea meelega. Elu on õpetanud, et hirmul on suured silmad ning jagatud mure on pool muret. Vahel kui olukord endale keerukas tundub, ei pruugi esmase negatiivse emotsiooni tõttu ise parimaid lahendusi näha. Optimistliku meelega kõrvaltvaataja pilk võib sellistes olukordades olla hindamatu väärtusega. Lisaks kui mure kõva häälega kellelegi välja rääkida, lõpetab see peas „ketramise“ ja hakkab palju kergem. Minul vähemasti nii ta enamjaolt on.

 

    Mul ei ole mitte kunagi varem olnud iseenda elu ees nii suurt vastutust kui praegu. Olen kas jaganud elamispinda või elanud kellegagi koos, kuid praegu olen iseenda materiaalse ja emotsionaalse poolega 1:1. Olukord ei ole kaugelt mitte lilleline, kuid samas naudin tohutult, et minu vaimne seisund võimaldab mul tublisti raha teenida ning tunda end vaatamata praegustele raskustele turvaliselt, enesekindlalt ja hästi. Naudin endiselt tohutult oma seltskonda, loen palju raamatuid, loen iga päev hommikul ja õhtul paberitele kirjutatud suuremaid eesmärke, käin väljas jooksmas, kelgutamas ja naudin ka vaikuses olemist, sest valdavalt on sisekõne positiivne. Vahepeal kui mõni muremõte tekib, tuleb kasuks oskus oma sisekõnega tegeleda ja muret lahendada.

 

    Kogu selle iseseisvuse jutu juures oleks silmakirjalik mainimata jätta, et mul on ilmselt kõige toetavam keskkond maailmas. Olen küll suures pildis teinud valiku olla enda kohustustega 1:1, kuid samas on mulle loodud äärmiselt turvaline keskkond: kes pakub raha, kes pakub süüa, kes helistab ja küsib, kuidas mul täna energiaga on või kas sooviksin miskit ehk jagada jms. Ma tunnen ise, et minu väga heal ja tasakaalukal toimetulekul niivõrd kriitilistes olukordades on just lähedaste optimistlikul meelel ja õigel toetusviisil väga tähtis roll. Nad aitavad luua turvatunnet ja ei õõnesta minu enesehinnangut. Olen valinud enda ümber sellise energiaga inimesed, kes ei külva muret, hirmu ega negatiivsust. Ja kui mõni lähedane seda vahel suure muretunde tõttu teeb, räägin avatult ja juhendan julgelt, millist tuge ma tegelikult vajan. Näiteks kui keegi oleks selle kuu arvete tõttu tänitanud, oleks see täitnud mind negatiivsusega ning võib-olla poleks mul jätkunud eneseusku, et see probleem oma vahenditega lahendada. Õnneks sain tänitamise asemel tunnustust ja kiitust, et olen nii tubli, et tahan olla iseseisev ja püüan ise hakkama saada. Sellist emotsiooni edasi andes tundsin ka ise enda üle uhkust ja tundsin sellest kohati lausa rõõmu, kui oma arved ära maksnud olin ja kalkuleerisin entusiastlikult, kuidas nüüd edasi toimetada.

    Olen viimasel ajal leidnud palju motivatsiooni Khabib Nurmagomedovist. Eriti kõnetab praegu üks tema tsitaat, mida päeva jooksul mitmeid kordi meelde tuletan: "When you have a hard life, a tough life, success becomes very easy." Feelin seda tsitaati niivõrd sügavalt ja sajaprotsendiliselt. Elu tagasilöögid ei ole tagasilöögid, vaid lahendamist vajavad olukorrad, millega kaasneb kõva kogemus, elutarkus ning suurima autasuna vastupidavus ja piiritu eneseusk – viimane on täpselt see, mida on vaja võitjana väljumiseks ning edu saavutamiseks.



Comments

Popular Posts