Orjusest prii

    Olen eelnevates postitustes avanud teemat, kuidas ma bipolaarse maania ajal hullu panin ja kokku kümme tonni kiirlaenu võtsin. Kuidas mulle seejärel igast suunast abi pakuti, kuid kuidas otsustasin täiesti üksi elama minna ja terve selle vastutuse endale võtta. See oli minu elu üks parimaid otsuseid, sest kõige paremini õpetab elu. Nüüd avan, mis on toimunud viimase poole aasta jooksul. 

    Kui endalt küsisin: "Kuhu see raha kadus?", polnud mul õrna aimugi. Selle seisundi ajal ma ei mõelnud - mind juhtisid emotsioonid ja impulsid, mis maania hetkel on ratsionaalsest mõtlemisest tugevamad. Kui oma riidekappi vaatasin, siis osa raha võisin leida sealt. Siis tuletasin meelde, et ma vist käisin mitu korda päevas väljas söömas. Uus iPhone oli mul ka. Ja ma isegi ei kujuta ette, mis põhjusel, aga olin maksnud ära paar järelmaksu: MacBooki ja Apple Watchi. Järelmaks on palju odavam kui kiirlaen, nii et jokes on me :) Küsisin siis raviarsti vastuvõtul uuesti, et mis ma nüüd teen? Vastus oli sama, mis eelmisel vastuvõtul: "Tuleb teha kohtutäituri kaudu eestkoste." Mulle see lahendus endiselt ei sobinud, sest ma tahan olla iseseisev. Kui mul seoses bipolaarsusega on selja taga mingi ekstreemne olukord, olen ma alati olukorda analüüsinud. Antud olukorras analüüsisin ma oma varasemat käitumist rahaga, mida iseloomustavad järgnevad märksõnad: 

• palgapäevast palgapäevani
• üle oma võimete
• null investeerimist
• järelmaksud
• nooruse nautimine tuleviku arvelt
• ilusate asjade kokkuostmine
• null ülevaadet tuludest-kuludest

    Ja nüüd hakkas elu mulle järjest õppetunde viskama. Sügise elasin kenasti üle, kuid siis tuli talv. Talvel maksin arveid kuskil 1200 euro eest - kõige suurema põntsu panigi too kiirlaen. Vedasin oma sissetulekutega nibin nabin välja, tundsin suurt uhkust ja mõtlesin: "Huh, safe!" Kuni koroona tõttu haiguslehele jäin ja palgas täiega kaotasin. Arved tulid samad, aga raha oli käes vähem. Sõber Patu tuli appi ja laenas. Nii et uut kuud alustasin kohe miinusega. Seda nägin ette ja tegin täiega ületunde, aga mida ma ette ei näinud on see, et kui mu palk ületab teatud summa, ei saa ma enam oma igakuist toetust, mis on mitusada eurot :)))))))))) Nii et nüüd mul oli veel suurem miinus. Sõber Patu ikka aitas ja aitas. Ja siis tuli mul erakorraline tarkusehamba opp. Mõtlesin, et no joppen puhh. Õnneks siin mingi jõud mind hoidis ja see läks haigekassa alla. Visiiditasu 5 eur kraapisin kokku :D Minu põhi saabus siis, kui need kõige hullemad külmad olid talvel. Lõdisesin teki all, sest radika olin sunnitud maha keerama. Ma olin täiesti sinine. Aga ma naersin südamest. Ja mõtlesin õppetundidele, milleni aitas mul jõuda kaaslane Karl-Martin. Rahalist abi ma vastu ei võtnud, küll aga kõike head, mis puudutab mindseti.

    Esimene tarkus, mille selgeks õppisin, oli igapäevane kulude sissekanne tulude-kulude rakendusse. Saime ülevaate, kuhu mis kulub. Nii saigi selgeks, kust kokku hoida. Järgmine samm oli harjumuste ülevaatamine. Woltiga oli kohe cancel ja õppisime ise süüa tegema. Ma polnud väga oma elus pannilabidat käes hoidnud, kuid selgus, et minus on peidus talent ja suudan teha sööki, mis on väga maitsev. Olen selle harjumusega väga rahul. 

    Teine tarkus, mida mulle õpetati on see, et raha on igal pool. "Sa ei tea, mida sa ei tea. Ole avatud ja ole oma heas energias. Ei tea kunagi, mida selle energia abil ligi tõmbad. Aja oma asja edasi. Ava oma kabinet." Nii ma tegingi ja otsustasin olla avatud. Minuni hakkasidki jõudma erinevad koostööpakkumised ja kõik neist olid tasustatud. Suutsin oma sissetulekuid väga lühikese aja jooksul tublisti kasvatada.

    Kolmas tarkus. Nüüd kui rahaasjad stabiliseeruvad ja uus kuu enam miinusega ei alga, on vaja tekitada varu. Ja selleks, et tekitada varu, on vaja timmida mindseti - mängime lauamängu nimega "Cash flow." Mängu eesmärk on sisuliselt kasvatada passiivsed tulud suuremaks kui kulud, et saaks välja "orava ringist" palgapäevast palgapäevani. Seda saab teha investeeringute abil. Kui see on tehtud, algab mäng suures ringis, mis on teekond unistuseni. Olgu selleks unistuseks 400 elamuga kortermaja, ilusalong või jäätisekiosk. No ütleme nii, et Karl-Martin ei pidanud mulle isegi ütlema, et ma olen in real life selle väikese orava ringi "ori" ja kogu kahekümnendate alguse sissetulekud lollisti ära kulutanud. Ma sain sellest aru mängu esimestel minutitel. Aga õppetunni sain kätte ja mindsetis toimus kasv.

    Maikuu, minu sünnipäevakuu on alates sellest võla tagasimakse ja üksi elamise algusajast sisuliselt esimene, kui kõik on normaalne. Selles ajavahemikus on toimunud tohutusuur muutus mõttemaailmas. Kui aus olla, siis olen õnnelik, et see maaniaga tulnud kümme tonkarit leidis aset eluetapis, kus ma polnud veel ettevõtlusega alustanud ega mul polnud käes midagi suurt materiaalset. Ma ei ole kindel, kas nii suur muutus mõttemaailmas ja käitumismustrites hoiab tulevikus ära maania ajal kulutused, sest seisund ise on niivõrd võimas. Milles aga kindel olen on see, et igas õppetunnis on peidus kõik vajalik kasvuks ja võimsaks mindset shiftiks. Ja mida ma veel ise uskuda tahaks on see, et kohati tundus mulle, et maania tõi esile minu käitumismustrid, aga lihtsalt väga tugevalt. Seda viimast ma ei kinnita, sest see on puhtalt minu tunnetus. Eks tulevik näitab. Võib-olla lihtsalt uue maania ajal ma ei lähe enam riideid ostma ega ela üle oma võimete, vaid ostan hoopis kinnisvara või sisustan oma nõustamiskabinetti...

Ja kui keegi tahab finantsilist nõustamist, siis võib minu poole julgelt pöörduda :D

Aitäh Patule ja aitäh Karl-Martinile! <3