100 000! AITÄH!

    Tegin selle blogiga algust 2019. aasta jaanuaris. Kartsin tohutult, sest ühiskonna mõistes säärasest tabust teemast keegi oma nime ja näoga nii avatult rääkinud ei olnudki. Tegin blogi esialgu kinniseks ja palusin saata mulle kiri nendel, kel huvi lugejaks saada – esimese tunniga oli kinnise listi maht lõhki ja pidin blogi lahtiseks tegema. Mäletan, kuidas esimese postituse avaldamise järel käed värisesid. Kõiksugu hirmud peksid sisse ja olin kohati ebakindel, kas kõik ikka läheb minu visualiseeritud stsenaariumit pidi. LÄKS! Sain lugejatelt tohutult palju tunnustust ja julgustust jätkamaks "projekti", mille olin ette võtnud. Mitmed lugejad "kastsid" ka  minu "külvatud" raamatu ideed. Blogi läks liikvele arstiteaduskonna tudengite seas. Ka psühhiaatrite ja psühholoogide seas, kellest mitmed on jaganud blogi ka oma patsientidele. Ja lõpuks hakkaski juhtuma see, mis minu stsenaariumis oli: esinemised, ajakirjad, ajalehed, artiklid, telesaated, RAAMAT, töökoht nõustajana psühhiaatriakliiniku akuutosakonnas, oma nõustamiskabinet.

    Avasin täna üle pika aja blogi ning kui mu silmad nägid, et kõikide postituste peale on lugemisi 100 000+, jooksin ma Karl-Martini juurde, hüplesin üles-alla ja rääkisin talle, silmis pisarad, kõike sedasama, mida ma siia kirja panin.

    Inspireerida on vahva ja olen selle võimaluse eest tohutult tänulik. Kuid inspireerimisele puhub elu sisse see, kui inspiratsiooni ammutatakse – see annab seda omakorda vastu. Et oleks jõudu veelgi enam inspireerida. Esimesed sammud tehtud ja nüüd täiskäigul edasi – lugejatelt ja esimestelt klientidelt saadud inspiratsiooni toel!

 A I T Ä H!

Tänutundega südames

Karmen