“If your path demands you walk through hell, walk as if you own the place.”

You are not alone <3

Inimestena elu jooksul läheme läbi väga paljudest erinevatest eluetappidest, elusündmustest ja elu keerdkäikudest. Minu elus oli viimase kahe aasta jooksul palju leina. Ma ei pea silmas ainult inimeste kaotusi, vaid leina ka suhetes, leina muudes elulistes kaotustes. Ja ma sain väga hea kogemuse selles osas, kuidas leinast läbi minna nii, et see enam kummitama ei tuleks. Leinas on erinevaid faase: eitamine, viha ja raev, aktsepteerimine, sügav valu. Väga paljud inimesed jäävad leina puhul viha ja raevu faasi, mis kaitseb inimest sügavama valu eest. Kuid nii on, et kui sinna sügavasse valusse ei lähe, ei ole ka võimalust lõpuni terveks saada. Emotsioonid, inimese puhul, ei ole tabu. Me kõik kogeme väga erinevaid emotsioone elu jooksul. Ja kunagi ei tea, mis ühe või teise naeratava näo taga puudutab telgitaguseid. Ühtegi emotsiooni ei pea elus kartma. Kõigest julgelt läbi. Ja nii me kasvamegi. Ja kasvavad kinni haavad ka.

Ükskõik millise leina puhul peab varuma väga palju kannatust. Vahel tundub, et oled läbi tulnud. Ja siis kuskilt midagi hakkab uuesti valutama. Ja see võib kesta kõik väga pikki kuid kuni aastaid. Lein ei ole lineaarne protsess, vaid väga-väga dünaamiline, ajas muutuv oma kulu poolest. Valmis peab olema tagasilangusteks. Nii nagu siin piltidel. Ühel hetkel värvid huuli, teine hetk jälle hakkab valutama. Vastupanu osutades liigume kannatusse. Peab laskma valutada, jõukohaselt, omas tempos. Kõik peab vabanema. Ja vabaneda saab kõik siis, kui kogeda seda, mis on sees. Ma ise võtsin pikaks ajaks aja täiesti maha, sest mul oli see võimalus. Ma ei põgenenud. Ei alkoholi, ei pidudesse, ei töösse. Valisin "vaikuse retriidi" ja iseenda seltskonna väga pikkadeks kuudeks, et olla iseendaga sellistes emotsioonides, kuidas parasjagu tuleb.

Täna olen tänulik, et see teekond sai ette võetud, sest ma usun, et kui valida põgenemine, siis lõpuks pole enam kuskile põgeneda ja hakkab igalt poolt "välja ajama". Kas siis tervise arvelt või suhete arvelt. Tervenemine on ilus protsess. Ta on meeletult valus ja paljude keerdkäikudega, kuid kui ära teha, on autasud suured ja isiksus tugevam taas. Lahke peab enda vastu olema. Ja arvestama sellega, et kõik võtab aega. Ma ise mõtlen selliselt, et hetkel ma olen kolmekümne aastane. Ja see, et mõni aasta on raskem ja võib öelda, on olnud täis tõelisi kannatusi, ei defineeri minu elu tervikuna. See, et ühel aastal oli suvi selline nagu ta oli, ei võta rõõmu järgnevast kuuekümnest suvest. Me ei ela üks kord. Elame iga päev, iga sekund. Iga hetk on uus. Ja kõik tuleb vastu võtta, nii nagu on. Rasked hetked elus kujundavad meid. Ja ma ise olen tänulik rasketele hetkedele ka, ja ei kahetse mingeid valikuid, mis nendeni viinud, sest mulle meeldib inimene, kellega ma veedan kõige rohkem aega koos oma elupäevadest. Ja ta ju poleks see, kes ta täna on, ka ilma raskusteta. Valik on. Alati on valik. Kas telliskiviga pihta saada ja pikali kukkuda, jäädes vereloiku lamama. Või püüda tellis kinni ja panna ta oma ehitisse. Abi küsida, ALATI!