Orjusest prii
Olen eelnevates postitustes avanud teemat, kuidas ma bipolaarse maania ajal hullu panin ja kokku kümme tonni kiirlaenu võtsin. Kuidas mulle seejärel igast suunast abi pakuti, kuid kuidas otsustasin täiesti üksi elama minna ja terve selle vastutuse endale võtta. See oli minu elu üks parimaid otsuseid, sest kõige paremini õpetab elu. Nüüd avan, mis on toimunud viimase poole aasta jooksul. Kui endalt küsisin: "Kuhu see raha kadus?", polnud mul õrna aimugi. Selle seisundi ajal ma ei mõelnud - mind juhtisid emotsioonid ja impulsid, mis maania hetkel on ratsionaalsest mõtlemisest tugevamad. Kui oma riidekappi vaatasin, siis osa raha võisin leida sealt. Siis tuletasin meelde, et ma vist käisin mitu korda päevas väljas söömas. Uus iPhone oli mul ka. Ja ma isegi ei kujuta ette, mis põhjusel, aga olin maksnud ära paar järelmaksu: MacBooki ja Apple Watchi. Järelmaks on palju odavam kui kiirlaen, nii et jokes on me :) Küsisin siis raviarsti vastuvõtul uuesti, et mis ma nüüd tee
