100 000! AITÄH!
Tegin selle blogiga algust 2019. aasta jaanuaris. Kartsin tohutult, sest ühiskonna mõistes säärasest tabust teemast keegi oma nime ja näoga nii avatult rääkinud ei olnudki. Tegin blogi esialgu kinniseks ja palusin saata mulle kiri nendel, kel huvi lugejaks saada – esimese tunniga oli kinnise listi maht lõhki ja pidin blogi lahtiseks tegema. Mäletan, kuidas esimese postituse avaldamise järel käed värisesid. Kõiksugu hirmud peksid sisse ja olin kohati ebakindel, kas kõik ikka läheb minu visualiseeritud stsenaariumit pidi. LÄKS! Sain lugejatelt tohutult palju tunnustust ja julgustust jätkamaks "projekti", mille olin ette võtnud. Mitmed lugejad "kastsid" ka minu "külvatud" raamatu ideed. Blogi läks liikvele arstiteaduskonna tudengite seas. Ka psühhiaatrite ja psühholoogide seas, kellest mitmed on jaganud blogi ka oma patsientidele. Ja lõpuks hakkaski juhtuma see, mis minu stsenaariumis oli: esinemised, ajakirjad, ajalehed, artiklid, telesaated, RAAMAT, tö
