Peidetud ressurss kõigi meie eluteel

 Raskused on kasutamata ressurss. Ning ma olen alati öelnud ja mõelnud niipidi, et suurim aukartus on mul just nende inimeste ees, kelle elus on olnud midagi rasket või midagi VÄGA rasket.

Sisuliselt. Seal, kus kohtame oma kõige nõrgemat versiooni iseendast. Seal vaatab meile ka vastu kõige tugevam versioon, kui me seda lubame.

Tänapäeva ühiskonna suurim halb harjumus on mugavus. Suur osa kontingendist ei taha pingutada, ning sellel on suur roll ka sotsiaalmeedial – naudinguid tahetakse. Aga naudingutes vaid ei toimu mingit edasi liikumist. Ja kui on raskused, peidetakse end “mürasse”. Alkoholi, seltskondadesse, ülepea kaela töösse.

Andmata endale võimalus avastada, mis jõud peitub raskustes. 

Kui sul on mõni eluetapp, kus kõik laguneb koost, ja sa suudad panna püsti parima versiooni iseendast. Tulevad sellega kaasa isikuomadused, millega paned edaspidi püsti ükskõik mille. Nullist ja üksinda.

Raskusterohke elu pole õnnetu elu, vaid võimalus teha tööd oma isiksuse, distsipliini, karakteri, tööeetika, ellusuhtumise ja harjumuste kallal – staatus võib iga hetk kaduda pidevalt muutuvas maailmas, aga neid eelnevaid ei saa keegi ära võtta.

Raskused ei tähenda ka seda, et inimene on mõeldud murduma nende all. Murdumisefekt on, kuid nii pikalt, kui ise lased. Ja vahel selleks, et versioon meist saaks upgrade, peab vana versioon minema. Ja sellest läbi minemine tundubki kohati nagu täielik “surm”.

Rõhutan: seal, kus puutume kokku oma katkiseima ja nõrgima versiooniga, on meil võimalik kätte saada väga palju peidetud potentsiaali. Kui me oleme valmis selleks ja piisavalt taibukad, et see hetk ära tabada.

Sprintida ei jaksa, jookse. Joosta ei jaksa, kõnni. Kõndida ei jaksa, rooma. Aga ära anna alla!

Tervitades

Karmen