Kuidas ma sain teada, et mul on skisoafektiivne häire

13. mai 2018

Oli tavaline tööpäev. Tegin rahulikult oma asju ja toimetasin nii nagu ma alati olen toimetanud. Ühel hetkel tundsin, et mind ärritab, et inimesed on kõik maru aeglased ja minu energiatase käib kõigest ja kõigist üle. Järsku tundsin, et igal pool on kaamerad ja minust tehakse filmi. Kõik inimesed, kellega suhtlesin, ei olnud juhuslikud, vaid kontakteerusid minuga kindlal põhjusel. Ühel hetkel oli üks kolleeg minu juurest läbi astumas. "Ka tema on siin põhjusega", mõtlesin ma. Elu oli jälle muutunud mänguks ja kõik tegevused, mida inimesed tegid, olid kindla põhjusega ja teatraalsed. Nad kõik olid omavahel kokku leppinud kuidas käituda, mis ajal minuga rääkida ja mida öelda. Mõtlesin, et lähen siis mänguga kaasa ning ju on kõik need inimesed filmi tegemisest teadlikud. Järgmisel hetkel välgatas minu teadvuses mõte, et kogu see lugu on kuidagi väga tuttav ja eelmine kord, kui sellised sündmused toimusid, osutusin ma haigeks ja lõpetasin ravil psühhiaatriakliinikus. Õnneks oli väike osa ratsionaalsest mõtlemisest kõikide nende luulude rägastikus alles. Palusin kolleegil korraks töö üle võtta ja otsisin koha, isoleeeritud ruumi, kus ei oleks ühtegi inimest ja kus ma saaksin rahulikult mõelda. Minuti pärast jõudis mulle kohale reaalsus. Sain aru, et mul on tekkinud mania, millele on lisandunud juba ka luululine mõtlemine ja psühhoos ei ole enam kaugel. See "avastus" oli niivõrd ränk, et mul ei hakanud ninast verd mitte jooksma, vaid lahmama. Püüdsin rahu säilitada ja kutsusin endale kiirabi. Vahepeal oli mul endiselt tunne, et see on mäng, kuid vahepeal olid mõtted selged ja sain aru, et vajan kiirelt abi. Nii ma seisin üksinda selles ruumis ja võitlesin luulumõtetega.

Kiirabi kohale jõudes palusin end Raja tänavale viia. Kui me psühhiaatriakliinikusse jõudsime ja ma valvearstile selgitasin, mis minuga viimasel ajal toimunud on, võttis ta koheselt kätte telefoni ja uuris, kas osakonnas oleks kohta ühele haigele. Mul oli väga suur soov siiski oma vabadus säilitada ning see oli õnnelik juhus, et minu enda raviarst telefonile vastas ja tal oli aega valvearsti kabinetti tulla. Ta võttis vastu otsuse, et kuna ma ise tulin kohale ja sain aru, et olen haigestunud, kirjutab ta mind pikale haiguslehele ja usaldab mulle instruktsioonid iseseisvaks ravimite võtmiseks. Tundsin tohutut kergendust, kuid samas tundsin, et mind ootab ees midagi hirmsat ja rasket. Sellel hetkel ei olnud mulle määratud veel diagnoosi. Minu esialgne diagnoos oli "äge psühhootiline episood", kuid sellise diagnoosi võib saada meist igaüks, ka täiesti terve inimene, kes näiteks on läbi elanud midagi rasket ning kellel läbielamiste tõttu psühhoos on tekkinud. Nii lootsin ja arvasin enda kohta ka mina. Lootsin, et aastatetagune esimene haigestumine oligi ühekordne ning seetõttu ei tahtnud süüa ravimeid, mida arst mulle oli kirjutanud. Kuid kuna sümptomid jälle avaldusid, oli mul selge, et tegemist peab olema mingi tõsisema diagnoosiga. Istusin haigla juurest linnaliinile, helistasin tööandjale, et olen minemas haiguslehele ning sõitsin koju. Minu heledad valgete pärlitega teksad ja helesinine triiksärk olid üleni verised. Ka käed ja nägu olid siiani verega koos. Mida ma tundsin ja mõtlesin edasi, seda ma ei mäleta. Mäletan vaid järjestikuseid igapäevaseid migreenihooge. Pinge oli niivõrd suur. 

Jõudis kätte aeg minna arsti vastuvõtule, kuhu arst palus võtta kaasa ka oma elukaaslane. Sain teada oma diagnoosi: "Sul on skisoafektiivne häire." Arst pani nii mulle kui minu kaaslasele südamele, et kui diagnoosist tingitud luululisi episoode ja psühhoose ravimitega mitte ära hoida, ootab mind ees invaliidistumine. Sain seda teada mais 2018, mis oli kolm aastat hiljem peale esmakordset haigestumist ning praegu on märts 2020 ja ma pole peale diagnoosi saamist enam kordagi ära jätnud ühtegi ravimit. Peale sellist augus ära käimist tegin iseendaga kokkuleppe– ravimeid iseseisvalt ära ei jäta! Suure rõõmuga võin öelda, et seesama kolme aasta tagune kokkulepe on vilja kandnud. Elan tervise osas rahulikku, stabiilset elu ja jõuan järjest rohkem. Just täna vaatasin oma selle kuu graafikut ja kohustusi tööl, koolis ning sinna lisaks trenne ja eraelu, ning mu näole tuli naeratus, et kui märkamatult on väikesed kokkulepped iseendaga viinud suurtemate eesmärkide saavutamiseni. Kui väga tahta ja selle nimel ka tööd teha, on skisoafektiivse häirega võimalik oma eesmärkide suunas edasi liikuda. Üleüldse ei tasuks diagnoosi saamist karta. Minu arvates oli hullem just see aeg, kui ma täpselt ei teadnud, mis on peamine põhjus, miks minuga sellised asjad toimuvad. Kuid kui ma nüüd selge sõnaga kuulsin, et mul on skisoafektiivne häire, avas see minu jaoks nii palju kirjandust ja muud infot, mille abil enda ja oma pere teadlikkust tõsta. Olen lugenud raamatuid, teaduslikke artikleid, kogemuslugusid ja kõike muud, mida internetiavarustest leida võib. Ma isegi ei mäletaks sellist hirmutunnet ega pettumust, kui ma diagnoosi sain. Pigem oli hirmutunne tõesti olemas siis, kui ma nii palju ei teadnud. Seega mida teadlikum on inimene, seda kitsamad on teadmatuse piirid ja seda suuremad on teadmised enda kohta ning seeläbi saab endaga palju edukamalt tegeleda. Eesmärgid, sihid paika, kõrvale lemmikkohv ja tuld!