Kuu aega psühhiaatriakliinikus

...Ema võttis töölt palgata puhkuse, tuli Tartusse ja viis mind erakliinikusse kliinilise psühholoogi vastuvõtule. Psühholoogile piisas paarist-kolmest minutist, kui ta sai aru, et mul on äge psühhootiline episood ja olen juba pikemat aega elanud oma luululises maailmas, kus toimuvad sündmused, mida mõistan ja näen ainult mina. Ta palus mul vaikselt ootesaalis istuda ja soovis rääkida nelja silma all minu emaga. Kui ema kabinetist välja tuli, üleni pisarates, ei saanud mina ikka veel aru, miks me siin oleme ja mis üleüldse toimub. Järsku ilmus kohale terve kiirabibrigaad. Nad olid juba valmis, et ma ei ole nõus kaasa minema, kuid õnneks ma usaldasin neid ja mingit vastupanu ei osutanud. Välist jõudu keegi rakendama ei pidanud. Kiirabi sõidutas mind Raja tänavale ning viis mind psühhiaatriakliiniku valvearsti kabinetti. Sealne psühhiaater oli väga sõbralik ja küsis kuidas mul on viimasel ajal läinud ning uuris, kas ma oleksin nõus haiglasse jääma, et "mõned analüüsid teha" ja et sellega oma emale head meelt valmistada. Ütlesin, et kui ema muutub selle tagajärjel rahulikumaks ja rõõmsamaks, olen nõus jääma.

Mind viidi psühhiaatriakliiniku naiste akuutosakonda. See on kõige raskemate haigete osakond. Mulle eraldati palat ja anti pidžaama– samasugune nagu kõigil teistel. Palatil oli suur tugev raske metallist uks väikese aknaga. Palati akende ees olid metallist raamid. Kõik isiklikud esemed korjati käest ära, enda kätte ei tohtinud jätta isegi peeglit. Kuna mind kirjutati sisse reedel, siis ei olnud enam arsti majas ja öeldi, et näen arsti esmaspäeval. Oli õhtusöögi aeg. Kahvleid ega nuge ei antud. Liha ja kartulit pidi sööma lusikaga. Olin endiselt väga suures segaduses ja ei saanud aru, miks mind sellisesse haiglasse toodi. Pooleli olid ju kõik kontrolltööd ja eksamid– mis nüüd saab?

Paar päeva hiljem vestlesin arstiga, kes küsis väga palju sarnaseid küsimusi kui too teine kliiniline psühholoog. Arst ütles, et mul on mõtted natukene sassis ja mulle hakatakse tegema süste. Mäletan kõige esimest antipsühhootilist süsti, mida tuli medõde tegema minu enda palatisse. Hakkasin kõva häälega nutma. Mitte seepärast, et ma süsti kardaks või et see oleks ülemäära valus olnud, vaid ma tundsin, et justkui vastu minu tahtmist pandi mind kinni kuskile akuutosakonda ja nüüd hakatakse suvaliselt mingeid ravimeid süstima. See tegi mind kurvaks. Jah, mul oli endiselt psühhoos, elasin endiselt luulumaailmas ning ei saanud aru, et olen tegelikult väga raskelt haige ja vajan kiirelt abi. Järgmine inimene, kellega haiglas kohtusin, oli keegi kohtust. Ta küsis, et kui ma haiglast välja saaksin, kas hakkaksin ravimeid iseseisvalt võtma ja kas tunnistan, et olen haige. Ma vastasin, et kindlasti ei vaja ma ravi ja mul on kõik korras ning üleüldse ei saa ma aru, mida ma siin haiglas teen. Selle vestluse tulemusel määrati mulle TOR– tahtest olenematu ravi. 

Kuna mulle püüti päris mitmel korral selgeks teha, et olen haige, kuid ma ei võtnud seda luululise mõttemaailma tõttu endiselt omaks, siis tõi minu arst mulle lugeda ühte raamatut, milles kirjutati skisofreeniast ja psühhoosist. Hakkasin huviga raamatut lugema ja kõik, mis raamatusse oli kirja pandud, meenutas väga seda, mis oli minuga viimastel kuudel toimunud. Seal oli kirjas, et inimene, kellel on psühhoos, kogeb, et temaga suhtleb sotsiaalmeedia, raadio, televisioon ja sealne info tungib tema mõtetesse, luues talle teise reaalsuse ning pannes teda tundma, et kõik informatsioon on kuidagi seotud tema enda tegemistega ning käibki tema kohta. Vaikselt olid ka ravimid hakanud mõju avaldama. Lõpuks mõistsingi, miks ma psühhiaatriakliinikus olin. See oli šokk. Sa elad poolteist kuud mingis oma maailmas, kujutad ette asju, sul tekib täiesti oma reaalsus, sisuliselt uus elukeskkond, millega sa harjud, ning järsku mõistad, et see ei ole mitte minevik, mitte mälestus, see ei ole kadunud, sa ei ole sellest ilma jäänud, vaid hoopis– seda ei ole tegelikult mitte kunagi toimunud. See oli väga veider kogemus ning on motiveerinud mind skisofreenia sümptomeid hoolega ravima ja kontrolli all hoidma. 

Psühhiaatriakliinikutes on väga palju erinevaid osakondi. Kujutan ette, et näiteks söömishäire osakond või noorukite osakond on tunduvalt rahulikum kui akuutosakond. Akuutosakonnas on tõesti ainult sellised patsiendid, kes tuleb kiiremas korras nii nende enda kui ka teiste ohutuse tõttu isoleerida. Mingil hetkel, kui mu reaalsus oli taas paika loksunud, tundsin, et tahan meeletult koju. Nägin päris jubedaid asju, detailidesse ei hakka laskuma. Sealsed inimesed vajasid abi, samamoodi nagu mina. Mõni päev oli ka selline, kus ma istusin diivanil, vaatasin ümberringi olevaid inimesi ja naersin südamest. Kõigil oli päris savi ja kõik nad olid kompleksivabad, see oli tore. Selle kompleksitest vabaks olemise oskuse võtsin ma sealt endale kaasa. Rääkisin suurema osa patsientidega juttu ka ning kui haigus ja äge seisund välja arvata oli tegemist väga toredate ja täiesti tavaliste inimestega. Ütleksin täiesti ühehäälselt, et psühhiaatriakliinikusse ravile saamine oli minu seisundi puhul kõige suurema kaaluga sündmus, mis aitas kaasa kiiremale taastumisele. See oli vajalik ja kõige õigem otsus arvestades minu olukorda. Sealne personal oli äärmiselt tore ja kõik toimetasid väga professionaalselt. Mida ma tagantjärgi mõistan on ka see, et patsientidesse, ükskõik kui segaduses või haiged nad ka ei olnud, suhtuti väga inimlikult ja lugupidamisega. Tänaseks päevaks võtan ma ravi psühhiaatriakliinikus samaväärsena kui ravi mistahes muus kliinikus. Haigused, mida seal ravitakse on mõnevõrra "erilisemad", kuid seda ainult seetõttu, et nendest ei ole harjutud rääkima ning nende "kehast välja ajamisel" on oma ajalugu, mida on pikka aega ümbritsenud stigmad. Haigusel ja isiksusel peab oskama vahet teha, aga selleks, et seda osata, tuleb aru saada, mis on teatud haiguse eripära, sümptomaatika. Inimesed, kes mind hästi teavad, just minu isiksust, näevad, et ma ei ole "imelik", "veidrik", "teistmoodi", "väärakas", "agressiivne", "ohtlik". Ma olen rõõmsameelne, heasüdamlik, intelligentne, tark, töökas, kena noor inimene. Ja seda on ka kõik teised, kellel on mõni psühhiaatriline diagnoos.