Tugivõrgustiku olulisus

Asun veebruarikuust uuesti tööle. Ning iseseisvalt elama. See kõik on okei ja superhästi ajastatud. Väga pikalt olen stabiilsena püsinud juba. Aga eks peab arvestama sellega, et eripärad ei kao ja see üksi elamine nii lihtne pole. 

Ma olen elanud oma elus kokku täitsa üksi kolm kuud. Ja ma pole teab mis super majandaja või koduperenaine. Sellel ajal, kui tervis on stabiilne, ma saan hakkama, aga proovigu ma oma käitumismustritega, mis mania ajal võimenduvad, näiteks raha mitte kulutada liigselt. Lisaks on mul ka ATH ja ma igapäevaelus ei funktsioneeri ilma et mul oleks kindel tegevuskava ja rutiin.

See kolm kuud iseseisvat elu lõppes nii, viimati, et ma uppusin sita sisse, mul polnud raha, ja lisaks tervis oli kehv ja tööl oli suur pinge. Nii et ema saatis raha kogu aeg juurde, ja sõbranna lendas laivi, saatis mu pesema, tegi mulle näohoolduse ja küüris korteri puhtaks.

Ma õppisin sellest ja analüüsisin ausalt oma hakkama saamist, ning mõistsin, et ikkagi mul vaja väga tugevat tugivõrgustikku. Nii ma otsustasin erihoolekandeteenuste kasuks: https://sotsiaalkindlustusamet.ee/puue-ja-hoolekanne/erihoolekanne/erihoolekandeteenused. Ma käisin sotsiaaltöötaja jutul Rajas ja sihuke 2-4h nädalas võiks käia spetsialist, kes pisut hindaks ja juhendaks mu hakkamasaamist, vajadusel aitaks majandada mul igapäevaelu.

Lisaks mu sõbrad helistavad mulle mitu korda nädalas. Parim sõber on arst ja tema hindab ega pole psühhootilisi sümptomeid tekkinud. Ta on juba nagu spetsialist ja kui tunneb, et asi käest ära, suunab arstile helistama. Tema on "asenduspsühhiaater". Mina ise vastutan kodus hüpomania ja mania äratundmise eest. Ja mul arstiga kokkulepe, et võin tabletikesi reguleerida. Ja lisatabletikeste ärajätmine on koostöös sõpradega. Kuna nemad saavad juba aru, kunas ma aktiivsem. Kaks korda kuus teraapia jääb ka. Igapäevaselt täidab "asendusterapeudi" rolli sõbranna mul. Ka minu raviarst ütles, et see on juba kogemusnõustaja valmis ammu. Järgmine kord kui mingi podcast/saade on, ma lähen temaga koos. Tema kogemus on väga suur ja tema tegevus superefektiivne.

Tema tegi mulle uueks alguseks ka kava. Rahaga, toiduga, ja igapäevaeluga. Arvestades seda, millised eripärad mul on.

Ta planeeris ära mu tulud-kulud. Ja üldise majandamise plaani. Ka igapäevased tegevused. Selleks,et mul tekiks harjumus ja rutiin, ning ma ei jookseks kokku omadega.

Ma olen ju alati olnud see "kõikvõimas", et mina saan kõike ise ja mul kõik hästi. Aga ma nüüd ajaga olen õppinud ikka tublisti seda abi vastu võtma ja teadvustan endale, et traumatausta, skisoafektiivse häire ja ATHga niimoodi ula peale minna, satub ainult "seiklustesse" kogu aeg. Ja mind ei häiri, et kõik mind õpetavad ja minuga taidlevad. See ainult hea mulle.

Töökoht on vanade liistude juurde. Jaekaubandus. Kus juhin meeskonda. Ja see ka ikkagi suur tükk ja vastutus. Aga noh, kui tugivõrgustik ümber, siis kamba peale küll ära majandame.

Tervitades

Karmen