Psühhooside “vältimise” kogemuspõhine tegevuskava

 Sisuliselt kui on diagnoos, milles on skisofreeniline komponent, siis onju nii, et elu on nagu “maatriks” haigla-suurem ravimidoos-kodu-haigla-suurem ravimidoos. 

Selle postituse eesmärk on pisut rääkida sellest, kuidas “maatriksit” lõhkuda ja mida saab teha ise, et need ravimidoosid jääks ühel hetkel pidama ning psühhoosis oldud aeg jääks järjest lühemaks.

Kellelegi ei meeldi ravimid ega nende kõrvaltoimed. Hea meelega ei võtaks neid üldse. Aga noh see suht võrdub invaliidistumisega. Ravimite võtmine on pikk mäng, pikk plaan, pikk võit. Vastavalt sellele, kuidas arst on määranud.

Oletame nüüd sul on skisoafektiivne häire või skisofreenia ja sul oli esimene psühhoos. Mina oma psühhoosi ajal räägin oma komplekssitest, halbadest suhetest pereliikmetega, ja tulevad esile ka traumad.

Kõike seda on superhea kasutada terapeudi toolis. Ja tegeledagi sellega, mis psühhoos “välja tõi”. Edasi on vaja aru saada, mis teemaline psühhoos oli. Kas armastuspsühhoos, eneseteostuspsühhoos või midagi sellist. Nüüd pange tähele. KÕIK MIS PSÜHHOOSIS “ON ÜLE” on päris elus puudu. Võtke ette vana hea sada korda räägitud Maslowi püramiid ja rääkige terapeudiga, kuidas teie vajadused kaetud saada.

Tsüklis tuleb teha pärast igat “pauku” vigade parandusi. Mis tähendab seda, et tuleb analüüsida, millised minu tegevused võisid olla haiguspuhangu tekkeks. Vahel pole need tegevused, vaid mõtte-ja käitumismustrid.

Traumataustaga inimesed PEAVAD käima teraapias ja murdma oma mustreid. Vastasel korral võivad tekkida ja tulla olukorrad ja suhted, mis tekitavad traumasid juurde.

PS! Traumeeritus-mitte traumeeritus mängivad olulist rolli, kui kergelt inimene psühhoosi kaob. Toon näite. Mul on armastuspsühhoos, mis kestnud 11 aastat ja on kasvanud suuremaks, aga kuna kasvatasin enesearmastuse kõrgele tasemele, siis mul on reaaleluline keskkond- mu psüühika, piisavalt hea, et mitte kaduda kuudeks psühhoosi, mis kasvaks veelgi. Vahel kui hakkab mul säilib kriitika ikka. Ja ma kahtlen, kas on. Kuni tulen välja. Alguses oli ikkagi nii, et pidin haiglasse minema alati.

Kõikide ülespoole grandioossete psühhoosidega on nii. Et kui reaalelus pole “damaged” see osa, ei “neela” see nii sisse enam. Vastupanuvõime tekib. Kuna reaaleluline keskkond on selles osas toetav.

Nüüd. Paranoilised psühhoosid. See on olnud minu peidus olev psüühika tahk, mis on seotud minu varjuga, shadow. Carl Jung võttis mõiste kasutusele esimesena. Paranoilise psühhoosi ajal kõik su varjud võimenduvad. Millega on töö tegemata. Näiteks hirmud jne. Varjutööd kuidas teha küsi arstilt või terapeudilt.

Räägime ka sellest, mis on täis sitt, ohtlik ja kriminaalne tegevus psühhootilise häirega inimesele. 1. Taro kaardid. Nr 1 luulude tekitaja. 2. Rännakud alternatiivmeditsiini poole pealt. Joppas, et ellu jäin. 3. Kui keegi ütleb, et sul pole skisofreeniat, vaid sul on võimed. Jookse kus jalad võtavad ja helista politseisse.

SKISOFREENIAST TERVEKS EI SAA. AGA! On võimalik elada väga talutavate ravimidoosidega stabiilsena.

Võtan kokku. Kui on meeles, jaga terapeudile psühhoosi sisu. Analüüsige meeskonnaga haigushoogude võimalikke tekkepõhjuseid ja töötage aastatega välja individuaalne “perfektne” rutiin. Tegele traumadega ja võimalusel püsi normaalkaalus. Keha võiks olla tugevamapoolsem. Mingi liikumine ikka. Keha + vaimu terviklikkus tagab vastupanuvõime parema. Maslow paika. Ja arvesta sellega, et kõik võtab aastaid. See ei ole eriline lapsemäng ja üksi seda keegi välja ei genereeri. See on pikk plaan. Mitte lühike. Ja pole ka lihtne. Aga ma ütlen ausalt, kõik algab alles siis, kui sa haiglast koju lähed. Sellel on suur kaal. Sellel, mida teha.

Mida nõrgem keha (unetus, alakaal jne) ja nõrgem psüühika (traumeeritus, puudujäägid, mis mõjutavad enesehinnangut), seda enam psühhoosi tulles inimene kaob psühhoosi, pikaks ajaks. Aga ma nüüd aastatega olen aru saanud, et mida enam ma oma psüühikaga tegelen, ja hoian keha ka tervena, kindlate rutiinide juures, seda enam ma püsin.

Ikka tervist soovides

Karmen