Lähemalt minu diagnoosist

Käesoleva postituse eesmärk on tutvustada oma senist teekonda ja kokkupuudet psüühikahäiretega. Olen käinud regulaarselt psühhiaatri vastuvõtul pea neli aasatat, kuid diagnoosi sain alles 2018. aasta kevadel. Minu puhul oli diagnoosimine pikk, kannatlik ja aeganõudev protsess. Selleks sai skisoafektiivne häire, mis on psüühikahäiretes üks segasemaid diagnoose. Skisoafektiivse häirega patsiendil esineb sümptomeid skisofreeniast, kuid lisaks eksisteerib ka bipolaarne  komponent. Skisofreenia sümptomitest olen kogenud psühhoose– luululist mõttemaailma ja ka üksikuid nägemishallutsinatsioone. Bipolaarse meeleoluhäire sümptomitest olen korduvalt kogenud maniakaalseid episoode ning tavapäraselt maniale järgnevat tohutut meeleolu langust ja depressiooni, samuti järske muutusi meeleoludes. Depressiooni jooksul on mul tekkinud ka mõningad kergemat tüüpi toitumis- ja ärevushäired. Lisaks on mul poole aastasest saadik olnud väga rasked migreenihood, mis ei kuulu küll otseselt psüühikahäirete alla, kuid võivad süvendada depressiooni tekkimist. Kokkuvõtvalt: olen kogenud psühhoose (luulud ja hallutsinatsioonid), maniakaalset episoodi, ekstreemseid meeleolu kõikumisi ja bipolaarset depressiooni ning sellega kaasnenud toitumis-, ärevus- ja paanikahäireid. Ühesõnaga teemasid, millest rääkida, on palju.

Kuna minu esimene kokkupuude psüühilise häirega oli maniakaalne episood,  mis läks üle ägedaks psühhoosiks, siis esialgu alustangi ainult maniakaalsest episoodist. Maniakaalsele episoodile lisandunud psühhoosist räägin eraldi kunagi järgmiste postituste käigus. Maniakaalne episood pärineb minu haiguse bipolaarsest komponendist. "Bipolaarne meeleoluhäire ehk bipolaarne häire on psüühikahäire, mille puhul vahelduvad kõrgenenud meeleolu, aktiivsuse ja energiaga perioodid ning meeleolu, aktiivsuse ja energia alanemine." Kõrgenenud meeleolu etappe nimetatakse maniaks ning alanenud meeleolu etappe bipolaarseks depressiooniks. Olen kogenud mania ja bipolaarse depressiooni vaheldumist korduvalt ja võin öelda, et see on täiesti ebanormaalne äärmusest-äärmusesse elamine, mis häirib tohutult igapäevaseid tegevusi ja pärsib võimekust. Kahjuks ei ole siiani võimalik bipolaarsust täielikult välja ravida, kuid õnneks on võimalik õigete ravimite ja elustiili korrigeerimise korral suuremat kõikumist ära hoida ja tagada patsiendile normaalne enesetunne. Loomulikult eeldab see väga sagedast koostööd oma ravimeeskonnaga. Minu ravimeeskonda kuuluvad minu raviarst, kelle vastuvõttudel käin sõltuvalt vajadusest korra kuu või kahe jooksul, meditsiiniõde, kes teeb korra kuus mulle süsti ning psühholoogist, kelle juures käin ka umbes korra kuu või kahe jooksul. Ravimite mõju tundes ja enesetunde paranedes olen läinud korduvalt alt sellega, et lõpetan ravimite võtmise. Põhjus on ravimite väga-väga-väga ebameeldivates kõrvaltoimetes. Lisaks ei pruugi kohe esimese korraga õiget ravimit leida ja peab pidevalt proovima uusi ravimeid, mis omakorda tähendab seda, et organism peab jälle uute ravimitega kohanema hakkama. Väga pikk ja kannatlik protsess, minul võttis kokku aega kolm aastat. Väga tihti on kõrvaltoimeteks näiteks metsik kaalutõus, ja siinkohal ei räägi ma 2-3 kilost, vaid 20-30 kilost. Ise olen tundnud ka loidust, väsimust, unisust, samuti rahutust jalgades ja kätes ning häireid lihaste motoorikas (lihastõmblused). Hetkel võtan näiteks sellist ravimit (liitium), mida võttes ei tohi kindlasti rasestuda, sest lootel tekivad väärarengud. Põhjuseid, miks ravimeid mitte võtta, on palju. Ometi on ravimite võtmine bipolaarse meeleoluhäire käes kannatava inimese jaoks eluliselt vajalik, sest ilma ravimiteta võib selline ekstreemne meeleolude kõikumine suure tõenäosusega varem või hiljem lõppeda enesetapuga. Arengumaades teeb elu jooksul enesetapukatse 20-40% bipolaarsetest patsientidest, ja see on väga suur protsent. Isegi kõrgem, kui depressiooni puhul. Samuti ei võimalda meeleolude kõikumine elada normaalset, stabiilset elu. Koolis käies langeb õpiedukus ning tööl käies on raske oma kohta hoida. Seega panen südamele kõikidele bipolaarse meeleolu häire all kannatavatele inimestele: tehke koostööd oma ravimeeskonnaga, leidke sobiv ravim, kannatage ära kõrvaltoimed, küll lõpuks organism ka kohaneb. Olen ise oma rumaluse tõttu kaotanud oma noorusest nii palju väärtuslikku aega ja tean, et ma pole ainuke. Seega loodan väga, et keegi saab minu vigadest õppida ja leida kiiremini oma tee kvaliteetse, täisväärtusliku eluni, mis on võimalik siis ja ainult siis, kui lõppeb pendeldamine kahe äärmuse, mania ja depressiooni vahel.

Minu esimene maniakaalne episood leidis aset 2015. aasta kevadel, kui olin Tartu Ülikooli arstiteaduskonna tudeng. Õpiedukus oli hea, sain kõigega ilusti hakkama. Mingil hetkel tundsin, et aega jääb ka trenni jaoks. Perfektsionist nagu ma olen, pühendasin väga palju aega ka trennile. Olin päris heas füüsilises vormis, õppisin endiselt hästi, mis arstiteaduskonnas pole teadagi sugugi lihtne, ja aega jäi ka muuks. Mingil hetkel olin kaalust järsult väga palju alla võtnud ning  sõin ja magasin ülivähe. Vahepeal mõtlesin, et huvitav, kuidas ma nii palju kõike teha jõuan ja üldse väsimust ei tunne. Ma ei osanud arvatagi, et mul on tekkinud maniakaalne episood. Nautisin seisundit teadmata, et see on tegelikult haigus. Maniakaalne episood on nauditav, ooooi kui nauditav, aga endale tuleb teadvustada, et esiteks ei kesta ükski maniakaalne episood igavesti ja teiseks, kahjustab ja kurnab see meeletult närvisüsteemi. Kahjuks puudusid mul teadmised psüühikahäirete kohta ja ka ümberkaudsed inimesed, sealhulgas kõige lähedasemad ja pere ei märganud esialgu midagi kahtlast. Lõpuks läks maniakaalne episood üle psühhoosiks, mil mul tekkis luululine mõtlemine. See tähendab seda, et ma tajusin maailma hoopis teistmoodi ning võib öelda, et mul tekkis paralleelne maailm, kus toimusid sündmused, mida nägin ja mõistsin vaid mina ise, kuid uskusin, et samamoodi tajuvad ümberkaudset ja selles toimuvat ka teised. Psühhootiline pool pärineb minu diagnoosi skisofreenilisest komponendist. Tagasi bipolaarse komponendi ja selle sümptomi, mania juurde. Olen tänaseks päevaks endale kirja pannud selged märgid sellest, kuidas tunda ära, et on algamas maniakaalne episood. Nendeks ohumärkideks on:

• Aktiivsuse märgatav tõus, ja seda nii vaimselt kui füüsiliselt. Vaimse aktiivsuse suurenemise all pean silmas suhtlust.  Mul on tormilised mõttelennud, kujutan ette, et tean kõigest ja kõigist kõike, tunnen absoluutselt iga teema vastu väga suurt huvi ja tahan ka kõigi teistega oma mõtteid ja ideid jagada arvates, et see neid sama palju huvitab. Füüsiline aktiivsus seisneb suurenenud vastupidavuses– maniakaalse episoodi lähenedes ja ajal teen lakkamatult trenni, väsimust tundmata. Näiteks võin ühe päeva jooksul vabalt joosta 20 kilomeetrit ning peale seda veel ühe korraliku bodypump trenni otsa teha. 

Üks paljudest isiklikult kogetud tormilistest mõttelendudest. Sünnipäev 09.05.2018, kui olin parajasti  maniakaalne:

Mul oli täna väga ilus eriline päev, mis pikaks ajaks mulle südamesse jääb.

Ma panen kirja siirad mõtted sellest, kuidas mina seda päeva näen. 

Desigualist (loe Hispaaniast) Teele mulle päikest tõi, kui Guessis laoukse lahti lõi. 

See roosiõis küll ise väga väike, kuid südamesse tõi ta aastajagu päikest.

Ja minu lemmikute proteiiniampsudega üllatas mind Getter Koppel, kel endal juba tiksus taskus stopper, sest ta oli kiirustamas oma kodupoodi, et klientidele müüa cooli Tommy Hilfigeri noosi.

Ka mina ise tegelikult kiirustasin kooli, et oma Guessi teksaseelikuga mata praksis nühkida veel tooli.

Seal üllatas mind armas kursaõde Delis, et sünnipäevameeleolus mata praktikum ei veniks. Ta kinkis imemaitsva karbi Toffiffeed- energiat ju vaja, sel kevadel meil palju eksameid veel ees.

Siis hiljem ilmus poodi imeilus teammate Sandra, kes võttis erakorralise asenduse enda kanda, et saaksin oma sünnipäeval vaba õhtu, et nautida ma saaks ka sooja suveõhku. 

Mind üllatas veel minu kallis sõber Patu, kuid siin on raske mitte teha pikka juttu- see inimene läheb ajalukku.

On Patu ehtne näide sellest, et kuigi veri voolab muu tal keres, ei takista see olla tal mu pere. Aitäh, et vahel Põhjarannikult sa meretuult mul tood ja Tartus turvalise kodumeeleolu lood.

Ja veel see uskumatult siiras rõõmutunne, kui hilja õhtul helistab üks tuttav number. Ei keegi muu, kui minu särasilmne Tuuli, kel aina suurem naeratus on huulil. Ta mind üllatas ja maja ette sõitis ning oma positiivse kick-ass isiksusega mind taaskord köitis...

• Järsult vähenenud unevajadus. Magan öösel 0-4 tundi, tunnen end kogu aeg värske ja erksana, organism on justkui puhanud ja tulvil energiat. 

• Ma ei söö: näljatunne puudub. Piisab korralikust hommikusöögist, ülejäänud päeva jooksul võib-olla midagi näksin, kui meelde tuleb, kuid enamasti on positiivseid emotsioone nii palju, et söömine on ununenud. Energia ei lõppe ka sellisel viisil nälgides.

• Järsk kaalulangus ja rasvaprotsendi vähenemine: asjade loomulik käik, kui arvestada eelnenud nimekirja.

• Keskendumisraskused: mul on millelegi ühele kindlale väga raske kontsentreeruda ning oma tegevusi lõpule viia. Seotud tormiliselt tekkivate ja hüplevate mõtetega, mis peas tekivad.

Kokkuvõtvalt: ma ei vaja und, ma ei vaja sööki, olen hüperaktiivne, jõuan kõike teha ja kõigiga suhelda, väsimust ega kurnatust ei tunne. Lisaks on raskusi tegevuste lõpuleviimisega. Välimiselt magamatus kuidagi ei peegeldu, näen välja pigem tavapärasest säravam ja puhanum. Lähedastele reedab minu seisundit visuaalselt märgatav järsult vähenenud kaal.

Mania, 12.05.2018

Mania kirjeldus võib kõlada väga positiivselt, kuid tegelikkuses on see tõsine haiguslik seisund. Bipolaarsete patsientide seas on väga sage nähtus ka see, et maniakaalseid episoode nauditakse ning neid peetakse seisundiks, kus ollakse terve. Tegelikkuses vajab maniakaalne episood kiiremas korras arstide sekkumist, sest teeb pikemas perspektiivis haigele väga palju kahju. Tean, millest räägin, sest olen ise seda korduvalt kogenud ja ka ise neid episoode arsti juurde minemata nautinud. Siinkohal saavad haiget aidata ka lähedased sõbrad ja perekond. Kui puutud tihedalt kokku maniakaalse inimesega, hakkad lõpuks vahet tegema, kuidas käitub ta tavaolekus ja kuidas ta käitub siis, kui parasjagu põeb maniakaalset episoodi. Maniat võib võrrelda "pilves olekuga", ja just seetõttu on haigel endal raske sellel ajal abi otsida. Talle näib, et kõik on hästi ja seisund on ju mõnus. Nii minu  emal kui ka minu parimal sõbral on olemas minu raviarsti telefoninumber ja kui nad midagi kahtlast märkavad, võtavad nad alati temaga ühendust ja enne kui sekkuma hakkavad, konsulteerivad arstiga, kas ja mida ette võtta ning kuidas toimida. Olen oma perele selle eest tõsiselt tänulik.