VÄGA! avameelselt depressioonist

Kuigi minu sümptomid on avaldunud korduvalt järjekorras maniakaalne episood, psühhootiline episood ja viimasena bipolaarne depressioon, jätan siiski esialgu vahele psühhootilise episoodi ja räägin sellest, mida kujutab endast bipolaarne depressioon ning kuidas see mõjutab igapäevast elu. Jagan ka enda nippe, mis on toetanud seisundist taastumist.

Olen omaendagi suhtlusringkonnas tähele pannud, et kuuldes sõna "depressioon" ei seostu paljudel see tõsise kliinilise seisundiga, vaid lihtsalt inimese nõrkusest ja iseloomust tuleneva halva tuju ning negatiivse ellusuhtumisega. See on väär arusaam sellest, mida kujutab endast depressioon. Depressioon ei ole lühiajaline halb tuju või kurbus, depressioon on haigus. Depressiooni võivad põhjustada negatiivsed tunded, mis on alla surutud, ka rasked sündmused elus, hingelised traumad ning ka hormonaalsed muutused organismis. Meie meeleolu mõjutavad kolm peamist hormooni on serotoniin, dopamiin ja norepinefriin. Nad mõjutavad meie energiat, huvi, motivatsiooni, teotahet, mälu, tundeid, meeleolu, seksuaalfunktsiooni, ärevust, ärrituvust ja impulsiivsust. Kui aju hormonaalne tasakaal on mingitel põhjustel häiritud, on häiritud ka normaalne funktsioneerimine. Seega on depressioonist terveks saamiseks vajalik ravi nagu iga teisegi haigusega. Otsisin statistikat vaimsete haiguste kohta ja siin on mõningad faktid:

• Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel põeb 154 miljonit inimest maailmas depressiooni.
• IGA VIIES inimene põeb elu jooksul depressiooni.
• 877 000 inimest maailmas sureb igal aastal suitsiidi tõttu.
• Iga 9 minuti järel sooritab üks inimene Euroopa Liidus enesetapu. See on rohkem, kui sureb inimesi liiklusõnnetuste, mõrvade või HIV/AIDSi tõttu aastas.

Kõigil meil on aeg-ajalt halb tuju ja kõik me kogeme negatiivseid emotsioone. Tavaliselt on need mööduvad ning sõltuvalt olukorrast on parem meeleolu kerge tagasi tulema. Mõõdukas kõikumine ongi normaalne ning osa meie igapäevaelust. Minu raviarst on mulle öelnud, et kui meeleolu on püsivalt negatiivne rohkem kui kaks nädalat, on see esimene ohumärk süvenevast depressioonist. Kuna olen ise depressiooni kogenud kolmel korral, kokku teeb see minu puhul kaks ja pool aastat, siis kirjeldan väga täpselt, mida ma sel ajal tundsin, millest mõtlesin, kuidas nägid välja minu päevad ning kuidas ma lõpuks olles valmis eluga alla andma võtsin vastu otsuse, et ma võitlen vastu nii kuis jaksan ja lõpuks ka võidan. Kuna minu diagnoosiks on skisoafektiivne häire, mis sisaldab endas bipolaarset komponenti ning see on omakorda maniakaalne, siis minul depressiooni niisama lihtsalt ei teki. Minu puhul on skeem selline, et algul on mul haiglaslik meeleolu kõrgenemine maniakaalse episoodi näol (maniakaalse episoodi olemusest rääkisin oma eelmises postituses), seejärel hakkab arenema psühhoos ning kui lõpuks on mania ja psühhoos ravimite abil kontrolli alla saadud ning organism on varudest tühi, tundub kõik hall, igav, üksluine ning olemine on depressiivne. Seda võib võrrelda narkootikumide mõju all olemise ja kaineks saamisega. Ise pole narkootikume tarvitanud, kuid need, kes on, saavad enam-vähem aru, mis tunne see võib olla, kui tuled kõrgustest tagasi reaalsusesse. Lisaks tekitab minu puhul depressiivset seisundit ka see, et organism on peale maniakaalset episoodi ülimalt kurnatud.

Depressioon, 2016. a

Depressiooni ajal võib inimene kas tohutult kaalus alla või juurde võtta. Minu puhul on see alati olnud teine variant. Olen 165,5 cm pikk ja minu tavapärane kaal on 53-55 kg. Esimene kord kui kogesin depressiooni, võtsin juurde !pooleteise kuuga! 22,4 kg. Ja mis te arvate, kas see omakorda lisaks süvendas depressiooni? Vastus on selge– süvendas, ja oi, kuidas süvendas. Oma esimese, siiani kõige raskema depressiooni ajal, veetsin esimesed neli kuud voodis ja tulin välja ainult selleks, et käia poes ostmaks suurtes kogustes rämpstoitu, millega enda emotsioone taaskord alla suruda. See trauma, mida nii noores eas kogesin, oli tol hetkel mulle liiga suur koorem, mida endas kanda ja ma ei olnud võimeline sellest olukorrast kohe välja tulema. Trauma all pean silmas maniakaalse episoodi esmakordset tekkimist, seejärel psühhoosi läbielamist, mille ajal kaotasin reaalsusetaju ja elasin paralleelmaailmas, kuu aega psühhiaatriakliinikus sundravil olemist ja seejärel reaalsusesse tulemist. Sellest kogemusest räägin oma järgmises postituses.

Tulles tagasi emotsioonide juurde, oli depressioonis olles minu jaoks ainult kaks hetke, kus ma end hästi tundsin. Üks oli magamine, aeg, mil olin "välja lülitatud",  ja teine, veidi bizarre tegevus, mis aitas mul halbadest mõtetest eemale saada oli tantsimine. See oli minu viis elus püsida. Iga päev, ärgates üles ja tundes, et olen tagasi põrgus ja pean toime tulema selle mõttega, et see ongi nüüd reaalsus, panin käima muusika, tantsisin ja lihtsalt proovisin kasvõi hetkeks millestki rõõmu tunda. Kõik ülejäänu oli minult tol hetkel justkui ära võetud. Tundsin, et iga päev ärgates olen taas lahinguväljal, kus vastaseks on minu enda organism, kes lööb mind pidevalt pikali ja laseb mu pihta teravaid meeletut hingevalu tekitavaid nooli. Noolte all pean silmas äärmiselt negatiivseid mõtteid. Ärkveloleku ajal ketrasid mul peas näiteks sellised mõtted: "Ma ei ole enam tudeng, kellest kunagi saab edukas arst. Ma ei kuulu enam teatud sotsiaalsetesse gruppidesse, osa sõrpu on selja keeranud. Ma ei ole enam füüsiliselt atraktiivne, olen kaetud 22 kilo rasva, tselluliidi ning aknega– mu välimus on täiesti moondunud. Ma ei saa enam teha trenni, sest ma ei jaksa nii suures kaalus joosta ja ma ei suuda end enam pingutama sundida, sest olen vaimselt ja füüsiliselt täiesti läbi. Mulle on määratud töövõimetus 80% ulatuses ja keskmine puue– kas see ongi tõesti nüüd minu elu?" Pannes kõik need asjad kokku, oli see äsja 21 aastaseks saanud mina jaoks tragöödia. Minus valitses tühjus, lootusetuse tunne. Olin nii tuim, et ei suutnud isegi nutta. Minus oli kadunud kogu huvi igasuguse tegevuse– lugemise, õppimise, maailmas toimuva ning ka inimeste vastu. Olin ülejäänud maailmast täiesti isoleeritud. Suhtlesin vaid oma emaga, kelle juures tol ajal elasin ning ka oma parima sõbraga, kes on olnud  läbi kogu teekonna minu kaljuks. Üheks põhjuseks, miks ma suurt kodunt väljas ei käinud oli ka võimalus, et kohtan tänaval kedagi tuttavat: "Mis ma talle vastan, kui ta peaks küsima, kuidas mul läheb? Miks on nii, et kui sul on vähk, saad sa sellest rääkida ning inimesed mõistavad ja tunnevad kaasa, kuid mina pean oma haigust varjama?" Häbitunne oli meeletu, pidasin end suureks ümmarguseks nulliks. Arvasin, et olen tühi koht ja tundsin, et olen täiesti alla käinud. "Mu elu on läbi." Selline mõtteviis pani mulle peale väga suure pinge ja süvendas depressiooni veelgi. Lootsin, et isegi kui keegi minu olukorrast teadlik on, ei aruta ta seda minu selja taga, kuid saades korra kinnitust vastupidisele, lükkas see mind veel sügavamasse auku.

Info sellest, et olin sattunud psühhiaatriakliinikusse  jõudis ka minu kursuseni ning sealt edasi liikus info minu "sõbrannani", kelle ema hiljem istudes juuksurisalongi toolis mind kolmandale isikule klatšis, teatades põnevat uudist ning rääkides suure teadjana põhjustest, miks ma psühhiaatriakliinikusse sattusin, teadmata grammigi minu elust ning tegelikest tagamaadest. "Sa ei kujuta ette, kes on psühhiaatriakliinikus...Aga no eks ema on teda alati õppima sundinud, kõik see arstiteaduskond ja, ju ei pidanud vastu." Info sellest jõudis minu sõbrannani, kes võttis asja ette ja pani need inimesed paika. Mina sain sellest teada õnneks mitmeid kuid hiljem. Olen nendele inimestele tänaseks andestanud, kuid ei suuda nendesse enam iial lugupidavalt suhtuda. Miks ma sellest räägin? Seetõttu, et hoiatada inimeste eest, kes teiste probleeme hea meelega arutavad ja sellest emotsiooni loovad. Kannatades mõne psüühikahäire all, võivad tuttavad sellest varem või hiljem teada saada ning sedasorti info valmistab osadele kahjuks meeletut põnevust ja kipub levima kulutulena. Inimeste suhtes, kes teiste õnnetustest kõneainet saavad, peab olema ükskõikne. Kuna olen ühel korral kellegi teise arvamusest lasknud enesel vajuda veelgi sügavamasse auku kui ma juba niigi olin, olen endale lubanud, et enam ma seda ei tee. Tuleb olla paksu nahaga ning alati meeles pidada, et psüühikahäire ei tulene iseloomust ega nõrkusest, vaid on haigus, nagu iga teinegi. Õnneks oli  muidugi rohkem neid, kes mulle head soovisid. Näiteks kirjutas üks kursavend mulle nii: "Karmen, ära muretse, mitte keegi ei räägi sellest. Kõik on korras." Just sellist toetust ma tol hetkel vajasingi ning olen sellele kursavennale elu lõpuni tänulik.

Depressioon, 2016. a

Kui põdesin depressiooni, olin küll akadeemilisel puhkusel, mida mulle kokku anti võimalus võtta järjest kolm aastat, kuid otsustasin, et proovin juba kevadsemestril loengutes käima hakata ning jätkata sealt, kust eemisel aastal pooleli jäi. Kooli naasmine oli raske, kuna vastu peegeldusid esialgu negatiivsed emotsioonid ebameeldivate mälestuste näol (seotud psühhoosiga, millest kindlasti pikalt juttu teen). Väga palju aitas see, et vanad kursusekaaslased tulid mind nähes kallistama ja küsisid, kuidas mul läinud on. Otsisin endale ka töökoha, et proovida vaikselt iseseisvamaks saada. Alustasin tööd klienditeenindajana ühes jalatsikaupluses ning tundsin, kuidas olles mingis igapäevases rutiinis, hakkab ka enesetunne paremaks minema. Kuna psühhoosi käigus sai kahjustada minu närvisüsteem ning lisaks tekitab aegajalt depressioon mälu-ja keskendumisprobleeme, siis eksamite sooritamisest mul midagi välja ei tulnud. Esitasin taas taotluse akadeemiliseks puhkuseks. Suvi läbi tegin tööd, proovisin teha ka juba trenni, suutsin isegi mõne kilo alla võtta, kuid alles olid endiselt tühjus, lootusetuse tunne, madal enesehinnang ning võimetus nutta. Olen alati olnud perfektsionist ning ei lepi kunagi vähesega. Ma tahan kas kõike või mitte midagi.

Jõudsin otsusele, et nii õnnetut elu ma ei soovi... Võtsin kaks lehte, kirjutasin ühe kirja emale, ühe parimale sõbrale. Lugesin korraks need kirjad läbi ning järsku, lugedes emale kirjutatud kirja meenusid mulle tema sõnad, mis ta oli mulle öelnud, kui ma oma kõige sügavamas augus olin ja kodus voodis lamasin:  "Ära muretse. Mis sest, et sa võib-olla ei saagi arstiks õppida, mis sest, et sa praegu suuremas kaalus oled, mis sest, et sul selline haigus on– Sa võid olla ükskõik kes ja ükskõik milline, Sinu kasvatamine on alati olnud ja on ka praegu minu elu suurimaks saavutuseks." Peale pooltteist aastat võimetust nutta tuli minust välja iga viimne kui pisar, iga viimne kui emotsioon. Nutsin täiesti lakkamatult ja valju häälega. Seejärel tõmbasin kirjad pooleks ja ütlesin endale: "Rai*k, sa oled Karmen Kozma, mingi fu*king depressioon... sa ei jää alla!" Sel hetkel algas minu paranemine. Muutsin päeva pealt oma toitumist, hakkasin kaalust alla võtma. Proovisin olla sotsiaalselt aktiivsem, hakkasin rohkem suhtlema ja lisaks tööl käimisele ka sõpradega tasapisi väljas käima. Minu parim sõber aitas minu meeleolu tõsta sellega, et viis mind kohtadesse, kus oleme lastena veetnud väga lõbusalt aega ning kus on naeru täis mälestusi. See aitas tähelepanu depressioonilt mujale saada ja näitas mulle, et minevik ei ole ju üdini halb ja tegelikult on suurem osa minu elust olnud positiivne. Lisaks kutsus ta mind regulaarselt kinno. Väga palju aitas paranemisele veel kaasa kaaslase leidmine, sest armumine tõstab ajus tunduvalt õnnehormoonide taset. Olin oma fookuse taas positiivsele saanud.

Tundes ennast oma nahas taas paremini, otsustasin kandideerida tööle ühte väga toredasse ettevõttesse müügikonsultandiks ja selle töö ma ka sain. Töötades niivõrd toetavas kollektiivis, muutus mu paranemine veelgi kiiremaks. Lisaks see tunne, et ma olin saanud teatud asjad taas enda kontrolli alla, andis mulle väga palju positiivseid emotsioone ning lõpuks oli depressioon kui käega pühitud– ma olin taas seesama elurõõmus neiu, kes ma olin olnud enne haigust. Kuna mul on maniakaalseid episoode veel olnud, olen ma peale igat episoodi alati kergemat depressiooni kogenud, kuid nüüd tean, et algul kipungi olema passiivsem ja taastun ning hiljem teatud rutiinsete tegevuste käigus loksub kõik ise paika. Seisundit on raske taluda ja harjuda sellega on võimatu, kuid kui oled ühe korra depressiooni kogenud ja sellest välja saanud, tead, et saad teinegi kord. Olen nüüdseks endale  teinud ka väikese juhendi, kuidas depressiooni mitte süvendada ning mis tegevused minu puhul sesundist välja tulemist kiirendavad. See võib olla väga individuaalne, kuid panen siiski oma nõuanded kirja:

• Ära jää passiivseks. Kui vajad rohkem und ja tahad ka päeva jooksul magada, siis maga, kuid käi kasvõi natukene jalutamas ja värsket õhku hingamas. 
• Tekita endale rutiin ning sea tegevustega plaan igaks päevaks,  näiteks: täna pesen ära põrandad ja aknad, homme lähen trenni, kolmapäeval Patrikuga kinno.
• Toitu tervislikult, väldi emotsioonidest tingitud ülesöömist, vastupidisel juhul nälgimist. Söö regulaarselt, kolm-neli tervislikku toidukorda päevas, ja snäkid toidukordade vahepeal, soovitatavalt iga päev enam-vähem samal kellaajal. 
• Ole füüsiliselt aktiivne– kui üksi treenimiseks ei ole veel vaim valmis, liitu mõne rühmatrenniga, olgu selleks kickbox, tantsutrenn, step või zumba. Kõnni natuke jooksulindil või tee värkses õhus kepikõndi. Mõõdukas füüsiline koormus aitab tõsta endorfiinide taset ajus, mis soodustab heaolutunde tekkimist. Selle kohta, kuidas olen mina enda nahal kogenud seost mõõduka füüsilise koormuse ja vaimse heaolu vahel, tuleb kindlasti eraldi postitus.
  
• Mõtle sellele, kas depressioon on su elu muutnud ja sinult midagi ära võtnud? Kui vastus on "jah", pane paika plaan kindlate tegevustega, kuidas sulle tähtsaid asju taas oma ellu tagasi saada. Põhiprobleem, mis mul depressiooni ajal tekib, on tohutu õppimisvõimekuse langus. Ma ei suuda keskenduda ning mu mälu on halb. Sellises olekus on raske õppida. Õnneks on mälu treenitav. Tavaliselt hakkan algul end treenima sellega, et proovin õppematerjale mõttega lugeda ja püüan loetut meelde jätta. Seejärel proovin üht-teist ka pähe õppida.  Paralleele võib luua ükskõik mis muu probleemiga, mis on depressiooni käigus tekkinud. Näiteks kui on kadunud huvi maailmas toimuva vastu, siis võib panna päevaeesmärgiks lugeda kolm uudist päevas, et endas tasapisi huvi tekitada ning toimuvaga taas kurssi viia.
• Võta ravimeid vastavalt arsti ettekirjutusele– väga oluline punkt. Antidepressantidel võivad olla väga ebameeldivad kõrvatoimed ja alati ei pruugi kohe esimese korraga õiget ravimit saada, kuid tasub meeles pidada, et kõik arstid on andnud Hippokratese vande ning tegutsevad ainult selleks, et haiguseid leevendada, mitte süvendada. Usalda oma arsti, ole kannatlik ja tee koostööd– seda kiiremini leiad sobiva ravimi ja doosi ning seda hõlpsam on su paranemine. 
• Soovitan väga pöörduda psühholoogi poole, eriti siis, kui on seda soovitanud arst. Ise olen käinud psühholoogi juures kolm aastat ja see on toonud pinnale väga palju minevikus allasurutud emotsioone. Olen inimene, kes negatiivseid emotsioone kogedes  need alla surub, selle asemel, et nendest rääkida ja need välja elada. Psühholoogi juures käimine sunnib mind neid arutama ja seetõttu olen vabanenud väga paljudest ebameeldivatest mälestustest ja nendega kaasnenud ebameeldivatest emotsioonidest. Iga kord kui teraapiast tulen, olen kui viie kilo negatiivsete emotsioonide võrra kergem. Teraapias käimiseks ei pea olema depressioonis. Näiteks praegu ma seda ju ei ole, olen kõik kontrolli alla saanud ja olen justkui terve. Ometi käin siiani teraapias, et aru saada, mis on soodustanud minul nii tõsiste haiguste tekkimist ning kuidas end edaspidi nende eest kaitsta saan.
• Otsi endale lähedaste seast tugiisik, kellele saad iga kell helistada või kirjutada, kui tunned, et ei saa enam oma jõududega hakkama. Viimasel aastal olen enda tugiisikuks pidanud sõpra E-d. Saan talle oma probleeme rääkida ilma, et ta mind haletseks või "vaesekeseks" nimetaks. On väga oluline, et kõrval oleks keegi, kes ei haletse ja sellega juba niigi morbiidset meeleolu ei süvenda, vaid kes kuulab, püüab aru saada ja mõistab, mõtleb kaasa, pakub omapoolseid lahendusi, nõuandeid. Näiteks saadab minu sõber mulle aeg-ajalt abistavaid artikleid, vahel ka motiveerivaid videolõike,  mille lugemisest ja vaatamisest on olnud suurt kasu. Hindan väga selliseid inimesi, kes mulle siiralt kaasa elavad. Teine selline tugiisik on minu ema. Tema puhul on asi lihtne. Tal tarvitseb mulle vaid paar jalahoopi anda (figuraalne väljendus) ja olengi tagasi reel. Ta on õpetanud mind tugev olema ja enim pingutama just neil hetkedel, mil olen tegelikult kokku varisemas.
• Püüa mitte olla lohakas oma välimuse ja hügieeni suhtes. Tundub, et see on elementaarne, kuid depressioonis oleva inimese jaoks võivad ka kõige lihtsamad igapäevased tegevused käia üle jõu. Oma kõige raskema depressiooni ajal pidi ema mulle pidevalt meelde tuletama, et vaatamata sellele, et olen hetkel seisundis, mil mind suurt midagi ei huvita ja enesetunne on üdini halb, pean ma siiski korrektne välja nägema.
• Leia mingi tegevus, mis aitab mõtted negatiivselt eemale saada. Minu puhul on nendeks lugemine, muusika kuulamine, seriaalide vaatamine ja motiveerivate tsitaatide lugemine.
• Püüa ennast võtta sellisena nagu sa oled. Armasta ja austa ennast ning ära ole enda vastu karm. Anna endale taastumiseks aega ja ära rutta sündmustest ette. Kui oled õpilane, selgita koolis olukorda ja vajadusel võta aeg maha. Kui käid tööl ja tunned, et vajad aega eemalolekuks, võta haigusleht. Vajadus selleks sõltub muidugi ka depressiooni raskusastmest. Mõnel juhul võib kojujäämine seisundit süvendada, mõnel juhul on see hädavajalik.
• Ole sotsiaalselt aktiivne– vahetevahel vajavad kõik aega iseendale, kuid kui see muutub juba isoleerituseks, teeb see pigem kahju. Sõprade seltsis lähevad mõtted mujale ning suhtlus teeb head. Kui algul on end raske välja minema sundida, siis tagasi koju tuled positiivsete emotsioonidega.
  
  

  

  Depressioon, 2016. a

  
  

Teema lõpetuseks meenutus minu ainsast hetkest, mil olin täie tõsidusega otsustanud alla anda. Oma luuletuses olen kasutanud metafoore, kuid see annab edasi täpselt selle emotsiooni, mida depressiooni kõige sügavamas augus olles tundsin.

Valik

Leban üksinda rannal, olen kaelani mattunud liiva.

Silmitsen merd ja mõtlen: "Kui laseks end lainetel viia?"

Ma tõusen püsti, astun ettevaatlikult merre, 

tunnen meeletut hirmu– adrenaliin voolab mu verre.

Ma sammun julgelt edasi. Olles unustanud kõik,

 ei vaata enam kordagi tagasi.

Jalus on tung, tung joosta nii kiiresti kui saan.

Tahan, et lained mind neelaks, lööks kokku üle pea– 

ehk lõpuks saan rahu ja mul olla on hea.

Ma tahan, et lainetes kiirelt ma väsiks,

ja ei saaks enam liigutada jalgu ja käsi...

Ma täiel kiirusel jooksen, kuid järsku peatun, seisma jään.

Ma pole enam kindel selles, mida eemal, silmapiiril näen.

Mulle meenub miski, mis sunnib mind vaatama tagasi, 

miski, mis sunnib mu jalgu jääma vagusi.

Nii ma seisangi üksinda keset merd.

Tunnen, kuidas süda rinnus pumpab verd.

Ma tahan minna edasi ja seda kõigest väest.

Vaatan enda ette, olles juba sirutanud käed.

Ma pööran pilgu veel viimast korda taha:

"Kas tõemeeli loobun ja jätan kõik maha?"

Mu mõistus nõuab sügavaid laineid,

kuid kuulen ema häält: "Mõistus valetab, ta pole kaine!"

Olen juba poolel teel, kuid peatun:

 "Ehk ei ole hilja veel?"

Kui loobun ja lasen end lainetel viia,

ei ole mul tagasiteed enam siia.

Kohta, kus on turvaline, soe ja hea,

kohta, kus päikesekiired õrnalt paitavad pead...