Elu keerdkäigud

Gümnaasiumi lõppedes oli mul kindel visioon, minu tulevik oli selge: astun sisse Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, lõpetan selle probleemideta ja asun tööle eduka arstina. Elul olid aga minuga hoopis teised plaanid ning mulle ja ka mu perele suureks üllatuseks sai minust, suure tulevikuga hästi õppivast arstitudengist toitumis- ja ärevushäirete käes kannatav bipolaarne skisofreenik, kellele on määratud 80% ulatuses töövõimetus ja keskmine puue. Algul mõjus see mulle laastavalt, kukkusin kolinal alla ja vahepeal tundsin, et väljapääsu pole. Suureks plussiks on minu puhul ülioptimistlik mõttelaad. Ma ei kaota lootust pea üheski olukorras ja püüan igast kogemusest midagi õppida, mõeldes olukorra enese jaoks kuidagipidi kasulikuks. Antud situatsioonis polnud see sugugi lihtne: mida positiivset võib leida vaimse tervise haigustes? Kuid kui jalgealune oli justkui pühitud, oli see ainus viis saada end tagasi rööbastele.

Ma mäletan hetke kui olin oma kõige esimese maniakaal-psühhootilise episoodi tõttu psühhiaatriakliinikus ja kuidas arstid püüdsid mulle selgeks teha, et mul on mõttemaailm natuke sassis ja tegelikult on reaalsus hoopis midagi muud kui see, mida mina arvan. Kuna luulud olid nii tugevad, ei õnnestunud mind esialgu sellest "paralleelmaailmast" välja tuua, ka ravimite mõju avaldumine võttis aega. Üks arst lähenes mulle teisiti ja andis selle luululise seisundi ajal mulle lugeda õhukest raamatut skisofreeniast ja muudest haigustest, kus olid kirjas selgelt just needsamad sümptomid, mis minul parasjagu olid avaldunud. Selles raamatus oli selgitatud, kuidas luulude all kannatav inimene kujutab ette, et temaga suhtleb kogu maailm telepaatia abil ja kuidas inimesega suhtleb telepaatiliselt ka sotsiaalmeedia. Märkasin, et raamatus kirjutatu on kuidagi liialt sarnane sellega, mida olin viimastel kuudel läbi elanud. Lugedes seda raamatut suure põnevusega edasi hakkas mulle koitma, et jutt on kuidagi väga kattuv: "mingi jama on majas ja mul vist on ikkagi midagi viga." Lugedes  rahulikult edasi ja edasi  hakkas mulle kohale jõudma, et kõik, mida pidasin senimaani reaalsuseks on tegelikult normaalse ajutegevuse häirumisest tingitud väljamõeldis ja lõpuks mõistsin, et olen raskelt haige. Kui ühel hetkel ka ravimid mõju avaldasid ja psühhoosist välja tulema hakkasin, mõistes, mis on reaalsus ja  avastades end metallist ukse ja raamitud aknaga ruumist, siis selle asemel, et nutma hakata ja paanikasse sattuda, järgisin arsti antud raamatus olevaid juhiseid. Seal oli kirjas, et joonista lehe keskele suur värviline ring ja tõmba ringist välja kiired, nii et tekiks päike. Iga kiire peale kirjuta inimene, asi või miski, mis sind rõõmsaks teeb. Joonistasin endale sellise päikese ja tundsin, kuidas muutun rahulikumaks. Ühele päiksekiirele kirjutasin sõna "ema", teisele "Mari", kolmandale "Madli", neljandale "minu sportlik kehaehitus", "minu lokid" jne.  Teine asi, millest raamatus kirjutati, oli füüsilise aktiivsuse positiivne mõju haigele. Seda oli mõeldud küll ilmselt pikemas perspektiivis, mitte sel ajal, kui haigusepisood ägenenud on ja sa viibid psühhiaatriakliinikus ravil, kuid ma hakkasin reaalselt akuutosakonna palatis, olles väliskeskkonnast täiesti isoleeritud, iga jumala päev tegema harjutusi kõhulihastele ja kõndisin 15 meetrises koridoris edasi tagasi, vahepeal isegi sörkisin natuke. Selle jutuga tahtsin jõuda sinnamaale, et ka sel hetkel, kui seisad silmitsi väga jõhkra ebameeldivusega, ei tohi kaotada usku ega lootust. Säilitama peab positiivset suhtumist, sest negatiivsusega sellist olukorda taluda on pea võimatu. Arvan, et kui oleksin just sellises murdepunktis lasknud endal täielikult laiali vajuda, ei oleks mind praegu enam ilmselt olemas. Tuleb alati meeles pidada, et igale olukorrale on olemas lahendus. Arstid aitavad, ravimeeskond aitab, aitab pere ja eelkõige aitad sa end ise. Vaja on vaid varuda aega ja kannatust. Sel hetkel, kui suur krahh on käes, on üliraske säilitada positiivset mõttemaailma, kuid  sellest, mida ja kuidas mõelda, sõltub väga palju. Kui mõelda "Miks mina?", "Mu elu on läbi!", "Mida teised nüüd minust arvavad?", siis muutumegi negatiivseks ja keskendume vaid halvale. Kui mõtleme "Mu keha tahtis mulle selle haigusepisoodiga midagi öelda", "Äkki vajab mu organism lihtsalt puhkust", "Ma taastun ja kõik saab korda, läheb vaid aega", "Küll teised mõistavad, ma olen ju seesama inimene ja haigusepisood ei defineeri ega muuda mind", on meie mindset ka palju positiivsemalt häälestatud.

Tänaseks ei näe ma absoluutselt mitte mingeid takistusi selles, et olen viibinud kunagi ravil psühhiaatrikliinikus ja mul on diagnoositud teatud tüüpi vaimse tervise häireid. Selle asemel, et heietada ja mõelda sellele, millest olen pidanud loobuma või mida ma pole saavutanud, mõtlen sellele, kuidas olen suutnud elus edasi liikuda, kuidas olen õppinud märkama head ja seda, mis on elus oluline. Olen väga palju saanud teada enda kohta ja oskan tänaseks päevaks analüüsida, miks mul üks või teine haigus tekkinud on. Oskan oma tervist paremini hoida ja vältida taolisi suuremaid probleeme. Lisaks on nende haiguste põdemine muutnud täielikult minu väärtushinnanguid ja võib kõlada banaalselt, kuid on tõesti teinud minust palju parema inimese- parima võimaliku versiooni iseendast. Ma ei raiska mitte ühelgi päeval oma aega ja energiat mõeldes sellele, mida mul ei ole või mida ma ei saa, vaid keskendun oma headele omadustele- nendele samadele päiksekiirtele, mille ma kord lehele kirja panin. Jah, mul on skisoafektiivne häire, mis kätkeb endas nii skisofreenia kui ka bipolaarsuse sümptomeid. Jah, mul ei ole tõesti elus täielikku vabadust: olen sõltuv igakuistest süstidest ja igapäevasest sissevõetavast meeleolustabilisaatorist. Ometi ei ole sellest ju midagi katki. Mul on endiselt terav mõistus ja tugev terve noor keha, mis võimaldavad mul luua endale täpselt sellise elu nagu ma ise soovin. Mul on sõbrad, mul on pere ja mis kõige tähtsam, mul olen mina ise. Kui senini olen aeg-ajalt lasknud endasse mõtte, et olen kaotanud oma noorusest viimased neli aastat, püüdes saada oma elu tagasi normaalseks ja täisväärtuslikuks, siis nüüd küsin endalt: "Kas saan öelda, et need aastad on kaotatud, kui tegelikkus on see, et olen läbi haiguse saanud väga palju teada enda puuduste, komplekside ja probleemide kohta, tänu millele olen saanud nende kallal tööd teha ja neid likvideerida?" EI! Need aastad ei ole kaotatud aastad, vaid need aastad on võidetud aastad. Ma saaks mõelda küll niipidi, et mul ei oleks tekkinud neid haiguseid, kui ma ei oleks pidanud läbi elama teatud sündmuseid elus, mul ei oleks tekkinud komplekse ja valesid väärtushinnanguid, kuid ma eelistan mõelda nii, et kui mul poleks välja löönud neid haiguseid, ei oleks saanud ma nii väärtuslikku kogemust, mille abil ennast üles töötada, saades palju paremaks, tugevamaks ja eneseteadlikumaks inimeseks.

Tahangi öelda, et need haigused ei murra, need haigused ei takista. Jah, seda tüüpi haigused küll muudavad elu, kuid ei võta sult seda, kui sa ise ei lase võtta. Ma mõistan sellist tüüpi haiguseid sajaprotsendiliselt ja mitte-mitte-mitte kunagi ei vaata kellelegi viltu, kuid samas olen viimane inimene, kellele heietada, kui raske on mõni haigus ja kui raske on elus mõni olukord. Raske on ta täpselt nii palju, kui raskeks me selle ise mõtleme. Olen ise pidanud üle elama pereliikme surma, olen näinud perevägivalda, olen näinud alkoholismi, olen pidanud taastuma raskemast ja kergemast psühhoosist, olen olnud sundravil "hullaris", olen veetnud pikka aega oma noorusest depressioonis, vaevelnud ärevushäirete, toitumishäirete ja kõiksugu muude vaimse tervise probleemide käes, ja mitte ükski neist sündmustest või haigustest ei ole olnud kaugelt mitte lihtne. See on elu ja elus võib juhtuda ükskõik mida. See, mida elu teele toob, ei sõltugi sageli meist endist, kuid see, kuidas me oleme otsustanud reageerida ja kas me oleme otsustanud vastu võidelda, on ainult meie endi kätes. Võimalused on olemas ja rumal on see, kes neid võimalusi ei kasuta, ning istub, käed rüpes, ja ainult itkeb, kui raske kõik on. Natuke võib ju istuda, sellest võib aru saada,  aga lõpuks on vaja jalule tõusta ja tööd tegema hakata. Tähtis on algul lasta endast emotsioonid välja: nutta, karjuda, lõhkuda- mis iganes maha rahustab. Seejärel pühkida pisarad, korjata kokku killud, tõusta jalule, ajada selg sirgu, tõsta pea püsti (muidu kukub kroon maha) ja sammuda edasi sihikindlalt oma eesmärkide poole. Ja kui nutad tagasi neid aastaid, mis "kaotsi" on läinud, siis mõtle pigem niipidi, et kui enne sörkisid, siis tööd tehes saad nii tugevaks ja teadlikuks, et ainult sprindid- küll see vahemaa ka tasa tehtud saab!