Teekond täisväärtusliku eluni

Kui olin kolmeaastane, elasin koos kahe vanemaga. Paraku olid minu isal mõningad psüühilised probleemid ning alkoholismi tõttu oli ta vägivaldne. Tema psüühikahäire oli ilmselge, kuid jäi diagnoosimata. Ühel talveõhtul oli asi nii kaugel, et kui isa korraks kodunt välja läks, mässiti mind kiirelt teki sisse, jäeti kõik sinnapaika ning joosti minu vanavanemate juurde. Algas uus elu. Isa jäi maha. Paraku ei suutnud ta ka edaspidi hoida oma suhteid ning sooritas neli aastat hiljem enesetapu. Olin siis esimese klassi laps. 

Psüühikahäired tekivad nelja peamise teguri kombinatsioonist. Üheks oluliseks teguriks on geneetika, teine tegur on meie ajukeemia, kolmandaks sotsiaalsed ja kultuurilised riskitegurid ning neljandaks psühholoogilised riskitegurid. Just psühholoogilised riskitegurid ongi need, millel ma peatuda tahaksin. Nii bipolaarsele häirele kui ka depressioonile võib eelneda mõni kriisiolukord või traagiline sündmus. Nii et kui teie laps, õde või vend, lähedane või ka teie ise olete pidanud läbi elama midagi rasket, oleks hea nende sündmuste tagajärjel tekkinud emotsioonide lahtimõtestamisega juba varakult tegelema hakata, enne kui nad hakkavad kuhjuma, tuues endaga kaasa negatiivsete tunnete allasurumist ja muid käitumismustreid, mis sääraste meeleoluhäirete arenemisele kaasa aitavad.

Mäletan, kui mind umbes sellessamas vanuses seletamatute migreenihoogude tõttu psühholoogi juurde viidi. Mul paluti värvipliiatsite seast valida oma kolm lemmikut: valisin musta, halli ja pruuni. Mitte kõige tavapärasem valik koolieeliku jaoks. Samas aga olin väga tubli, käisin trennis, saavutasin võistlustel alati auhinnalisi kohti. Koolis oli õpiedukus hea ja mõndades ainetes olin oma east lausa ees. Õppisin ainult viitele ja mitte keegi ei pidanud kunagi mu hindeid kontrollima või mind õppima suunama. Kuid mida ma nüüd tagantjärgi mõistan on see, et ma olen lapsest peale kogunud endasse tohutult negatiivseid emotsioone. Olen alati vingumist nõmedaks pidanud ja tahan, et kõik oleks alati positiivne. Ilus unistus, kuid reaalselt sellist maailma, kus kõik perfektne oleks, olemas ei ole. Natuke on vaja ju aeg-ajalt vinguda ka,  kasvõi selleks, et negatiivsus välja lasta. Aga jah, nii ma siis käisingi ja ise teadmata kogusin kõike negatiivset endasse. Kui koolis nelja sain, kui võistlustel auhinnalist kohta saada ei õnnestunud, kui keegi klassikaaslastest noris. Elasin seda kõike endas väga raskelt läbi, kuid teistele ma sellest kunagi ei rääkinud. Paraku on nii, et kõik, mis sisse kogutud, hakkab ühel hetkel üle ajama. Lapsena mul skisoafektiivne häire avaldunud ei olnud, kuid mul olid väga, väga sagedased migreenihood, mille ajal olin täiesti teovõimetu. Gümnaasiumiastmes tekkisid lisaks migreenidele ka uued ohumärgid arenevast psüühikahäirest. Mul hakkasid tekkima esimesed depressiooni nähud, mida ma alles nüüd tagantjärgi mõistan. Tollal puudusid mul vastavad teadmised. Mäletan, et 11. klassi lõpus sain matemaatika üleminekueksami hindeks ühe, isegi mitte kahe, vaid ühe. Ei jaksanud koolis käia, motivatsioon puudus. Kuid järgmisel õppeaastal olin nii motiveeritud, et lahendasin peaaegu iga päev gümnaasiumiastme matemaatika ülesandeid ja 12. klassi laia matemaatika riigieksamil oli minu tulemus 91/100. Lisaks olin õppeaasta vältel alati suuremas kaalus ja mingil hetkel tegin väga palju trenni ja sõin vähe, kaal langes. Kõik need äärmused – nõrgad ja tugevad tulemused, suurem ja väiksem kaal, olid esimesed ohumärgid arenevast bipolaarsest meeleoluhäirest.

Inimene, kellel on mõni raskem psüühikahäire, on vastuvõtlikum ka muudele psüühikahäiretele, mida loetakse pigem kaasuvaks diagnoosiks. Näiteks on minul lisaks oma põhihäirele, milleks on skisoafektiivne  häire (bipolaarne meeleoluhäire + mõningad skisofreenia sümptomid), haigestumise algusaastatel tekkinud ka ärevushäireid ning just hiljuti sain vabaks buliimiast. Sellises tupikus olles, kus vahepeal on mania, siis psühhoos koos hallutsinatsioonide ja luuludega, siis jälle depressioon, siis vahepeal ärevushäired, sinna juurde söömishäired ja kõigele lisaks migreen, võtsin mina otsuseks leida üles probleemi tuum. Minu põhiprobleemiks on skisoafektiivne häire. Kui seda mitte kontrollida, lööb see elu rööpast välja ja toob endaga muid ebameeldivaid diagnoose. Tänaseks olen saavutanud stabiilsuse. Mida ma selleks teen? Teen seda, mida arst ütleb! Olen varasemalt ravimitega vastu puigelda üritanud ja neid ebaregulaarselt võtnud, kuid tulemus on alati olnud sama– olen tagasi kukkunud. Kui haigus on ilusti kontrolli alla saadud, on jõudu ja motivatsiooni tegeleda ka oma elu- ja mõtteviisi parandamisega. Siinkohal aitab enda mõtteid suunata hea psühholoog. Tahaksin välja tuua ka selle, et psühholoog ega arst meie eest tööd ära teha ei saa. Nemad suunavad, meie täidame instruktsioone ja mõtleme kaasa ning teeme. Väga hea on otsida ka võimalikult palju kirjandust ja materjale oma põhidiagnoosi kohta. Kuna õpin ise kõiki endaga seonduvaid vaimseid häireid ka ülikoolis, on see mul väga palju aidanud ennast mõista ja haigust paremini tundma õppida. 

Teekond saavutamaks täisväärtuslikku elu ei ole olnud lihtne. Palju on eneseületamist ja mugavustsoonist välja tulemist. Palju on mineviku analüüsimist, oma mõttemaailma ümberkujundamist ning käitumismustrite muutmist. Olen seisnud silmitsi väga paljude tagasilöökidega: olen ahastusest nutnud, mul on olnud paanikahooge, olen füüsilisest ja vaimsest valust röökinud, olen olnud vaimselt ja füüsiliselt nõrkemas, olen olnud alla andmas, lausa enesetapu äärel. Kuid samas, kui peaksin selle teekonna uuesti läbi tegema, siis teeksin. Tänaseks päevaks olen jõudnud nii kaugele, et töötan päris suure koormusega, õpin Tartu Ülikoolis paralleelselt kahte eriala, mul on väga tore elukaaslane ning kõigele sellele lisaks jõuan vahepeal tegeleda ka oma huvidega, milleks on sportimine, lugemine, kirjutamine ja tantsimine. Kui ma oleksin raskuste tõttu võtnud ülikoolist välja paberid, loobunud oma töökohast, lakanud pingutamast, oleksin sobiva ravi leidmisest loobunud, elaksin kõikide eelduste kohaselt hetkel oma ema juures, peaksin toime tulema oma sotsiaaltoetuse ja töövõimetuspensioniga ning tulevikus ootaks mind ees kas turva- või hooldekodu. Ütlen ausalt, et see ei ole just päris selline elu, millest ma unistanud olen. Minu tänane elu on aga väga lähedal sellele, millisena ma seda näen. Minu töövõime on küll tänaseni 20% ning olen keskmise puudega, kuid olen otsustanud mitte keskenduda takistustele, vaid oma potentsiaalile.