Bipolaarse meeleoluhäire ABC

Alates esimeste sümptomite avaldumisest ning hiljem diagnoosi saamisest kuni täisväärtusliku eluni jõudmiseni kulub pikki aastaid. Kui ise haigestusin, oli mul olemas kõik– tugi psühhiaatrilt ja psühholoogilt, tugi oma perekonnalt ning lähedastelt sõpradelt. Olemas oli ka motivatsioon, lootus, usk paranemisse ning tahe jääda ellu. Mida aga polnud, oli kellegi teise kogemus, kes on sarnase teekonna läbi teinud. See on ka üks suurimaid põhjusi, miks mina oma kogemust nii avatult olen otsustanud jagada. Täna täitus minu esimesest, seni kõige tõsisemast haiguspuhangust juba tervelt viis aastat ning tunnen, et mul on paljut jagada just nendega, kes on oma teekonna alguses või ei ole suutnud leida nende jaoks sobivat lahendust bipolaarsusega toimetulekuks, ning ka nendega, kelle sõprade või lähedaste seas on keegi, kes põeb bipolaarset meeleoluhäiret.


Esimene samm edukuse poole on endale haigust tunnistada, see omaks võtta ning teadvustada selle tõsidust. Häirega toimetuleku õppimisest peab saama prioriteet, sest enne ei saa rääkida mitte mingist edust muudes elu valdkondades. Kui minu haiguse sümptomid ei olnud veel nii hästi kontrolli all kui praegu, oleksin ma peaaegu kaotanud oma töökoha ning kukkunud välja ülikoolist. Vaegused, mida sümptomid põhjustavad on väga tõsised ja pärsivad tohutult igapäevast toimetulekut. Seega peab haigusega elama õppimine olema inimese jaoks esialgu kõrgemal ükskõik millistest tähtsatest saavutustest.

Teine samm on säilitada oma enesekindlus ja kindlameelsus juhul, kui keegi peaks väitma, et bipolaarne meeleoluhäire ei ole haigus, vaid tuleneb isikuomadustest (bipolaarse depressiooni puhul näiteks laiskusest) ning kogu  see kupatus on enda peas kinni. Inimesed, kes tuginemata teaduspõhisele informatsioonile julgevad niivõrd tugevaid väited pilduda, on tavaliselt netikommentaatorite laadsed tegelased, kelle intellekt on üldjuhul tagasihoidlikum. Selles ei ole midagi halba– IQ tase ühiskonnas ongi väga erinev, kuid mida tasub silmas pidada on see, et ei tasu võtta tõsiselt selliste inimeste arvamusi, kellelt eluski nõu küsima ei läheks. See on reegel, mida mina olen järginud. Niivõrd teaduslikel ja vastavat haridust nõudvatel teemadel saab usaldada omaalaspetsialiste ja ka inimesi, kellel on aastatepikkune isiklik kogemus ning kui neid on saatnud edu. Minu jaoks on need inimesed psühhiaater, psühholoog, vaimse tervise õde ning täna saan öelda, et juba ka mina ise.


Kolmas ja üks olulisemaid samme on hakata järjepidevalt võtma ravimeid, mida psühhiaater on välja kirjutanud. PS! Ravimeid peab võtma ka siis, kui enesetunne on täiesti tavaline ja on tunne, et oleks justkui terveks saanud, ning mitte vaid siis kui häda käes. "Kui lennuk alla kukub, oleme kõik usklikud." See on väga-väga oluline, kui mitte kõige olulisem punkt bipolaarse meeleoluhäire ravis. Minule on olnud üle aasta abiks liitiumi preparaat, mida võtan täpselt sellise annusena, mida arst on ette kirjutanud. Siinkohal on vajalik koostöö. Kui annus tekitab mingeid ebameeldivaid kõrvaltoimeid, on võimalik arstiga läbirääkimisi pidada ning vajadusel annust korrigeerida. Ka mina ei saanud kohe esimese korraga õiget doosi– see oli pikk ja kannatlik protsess.

Neljas samm on varuda kannatust ja ennast valmis panna väga raskeks katsumuseks. Olen ise teekonna lahti mõtestanud nii, et bipolaarne meeleoluhäire on justkui elukestev takistusjooks ning mina pean saama selles maailmameistriks ja seda tiitlit elu lõpuni kaitsma. Maailmameistriks saamine ei käi üleöö– on vajalik end treenida. Kuna bipolaarne meeleoluhäire on väga tundlik stressile, olen pidanud end treenima tegutsema sellise optimaalse aktiivsustasemega, et ma oma organismi stressi ei ajaks. Siinkohal on mind aidanud meeleolupäevik, kuhu fikseerin igapäevaselt oma unetunnid, tööpäevad, trennipäevad, koolipäevad, päevase kaloraaži ning kõige sellega seonduva meeleolutaseme. Kui astun üle oma optimaalsest aktiivsuse tasemest, on graafikust kohe näha, et meeleolu hakkab liikuma mania suunas ning haigus hakkab tasapisi avalduma. Arst on soovitanud toimetada natuke allapoole oma tegelikku aktiivsusetaset, et ära hoida organismi stressi viimist. Optimaalne aktiivsusetase on igal inimesel kindlasti väga individuaalne ning seda peab igaüks ise katsetama. Siinkohal ongi abiks meeleolupäevik, millest saab näha seoseid liigse aktiivsuse, sellest tingitud ülekoormuse ja meeleolu kõikumiste vahel.

Viies samm on haiguse kontrolli alla saades säilitada oma järjepidevus. Oluline on teadvustada, et kui enesetunne on pikka aega olnud väga hea, ei ole haigus mitte kuskile kadunud. Tegevused, mis on teda varasemalt esile kutsunud, kutsuvad ta esile ka teine kord. Seega on oluline aru saada, miks ta varem esile on tulnud ning oma vigadest õppida. Võin rääkida enda näitest. Kui ma olen pidanud ekstreemseid dieete, samal ajal kui treenin aktiivselt, töötan suure koormusega ning lisaks õpin, on reeglina tekkinud manikaalne episood. Nüüd tean täpselt, mida vältida. Seega on oluline jätkata ravimite tavapärast võtmist, psühhoteraapiat ning mitte lõhkuda rutiini, mis aitab haigust kontrolli all hoida.








Comments

Popular Posts