ÄRA TEGIN!!!

Tere-tere, armsad lugejad!

Pole nii ammu kirjutanud ning seda põhjusel, et ei olegi enam justkui millestki kirjutada. Hakkasin mõtlema, miks see nii on ning jõudsin järeldusele, et olen alati kirjutanud sümptomitest, nende tekitatud probleemidest ning probleemidega kaasnevate raskuste ületamisest. Nüüd, kui neid sümptomeid-probleeme-raskuseid-ületamisi pole tükil ajal olnud, ongi tunne, et teemad, millest kirjutada on otsa saanud. Samas on aga minu suurem eesmärk tegelikult tõestada ja näidata, et ka tõsise vaimse tervise diagnoosiga on võimalik jõuda täisväärtusliku eluni ja saavutada stabiilsus, seega miks mitte kirjutada sellest, kui hästi mul praegu läheb. Täpselt see ongi käesoleva postituse eesmärk– rääkida sellest, mis on möödas, mis on muutunud paremaks ja mis on kontrolli all. Samuti oma edasistest suundadest ja eesmärkidest.

Väike meeldetuletus sellest, mida ma oma teekonnal olen kogenud. Skisoafektiivse häire juures olen skisofreenia sümptomitest kogenud hallutsinatsioone ja luulumõtteid, bipolaarsuse puhul maniat ja depressiooni. Depressiooniga on kaasnenud ärevushäired, paanikahood ning nendest tingitud söömishäired liigsöömishäire ja buliimia näol. Kogu sellest kupatusest tekkiva pingega olid tihedalt seotud minu väga sagedased ja üliagressiivsed migreenihood. Nüüd on selle kõige algusest möödas täpselt viis aastat. Need kõik sümptomid on mulle endiselt väga tuttavad, kuid samas saan täna öelda, et ka väga võõrad, kauged. Üks suurimaid motivaatoreid skisoafektiivse häirega võimalikult kiiresti ja edukalt elama õppida, lisaks peamisele eesmärgile end hästi tunda, oli jõuda tasakaalupunkti, et saaksin alustada teekonnaga, millega viimastel kuudel vaikselt algust olen teinud. Olen saanud oma jala nii mõnegi ukse vahele, millest olen unistanud. Nimelt, 16. juunil tuleb mulle külla ETV võttemeeskond, et filmida minuga üles üks päev. Saade, mis räägib bipolaarsest meeleoluhäirest, jõuab eetrisse sügisel. Annan blogi ja ka oma sotsiaalmeedia kontode kaudu kindlasti märku, kui saade on eetrisse tulemas. Hiljuti tegin koostööd ka Tartu Ülikoolis õppejõuna tegutseva kliinilise psühholoogi ja vastavate spetsialistidega, aidates korraldada õppejõududele vaimse erivajaduse teemalist seminari, et muuta vaimse erivajadusega üliõpilaste ja õppejõudude koostöö sujuvamaks– olen äärmiselt tänulik, et sain panustada. See oli väga vahva kogemus. Nüüdsest on mul ka aega ja võimalust olla aktiivsem Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise koosseisus. Ees ootavad mitmed põnevad väljakutsed. Lisaks olen jõudnud oma õpingutega nii kaugele, et jäänud on veel üks sügissemester ning siis on järg lõputöö kirjutamise käes. Saan majanduse ja kõrvalerialana psühholoogia kraadi, kuid soov on psühholoogiaõpinguid jätkata ka magistris. Tunnen, et see sissejuhatav "praktika", mille olen saanud selle haiguste paketiga võitlemise käigus on liiga väärtuslik, et seda raisku lasta.

Veel on vara rääkida, mis on see põhiline suur-suur unistus ja elueesmärk, miks ma kõiki neid tegemisi olen ette võtnud, kaasaarvatud blogi, kuid esimesed sammud on nüüdseks tehtud ja vilja kandnud, ning see kõige esimene ja kõige vajalikum samm oli saavutada stabiilsus oma haiguste paketiga, saada tugevamaks kui ma olin enne, panna teised seda tugevust märkama, et teenida välja austus, siis kõva häälega välja öelda: "Mul on skisoafektiivne häire," ning seejärel näha, et mitte midagi ei muutu ja inimesed austavad mind endiselt. Tehtud sain! Vähemalt selle esimese sammu. Üks põhjus, miks ma seda tegin ja edasi teen, on loodetavasti millegi suurema algus, kuid keskne läbiv väga tähtis mõte on ka see, et Sina, kes Sa ei julge oma vaimse tervise asjadest kellelegi rääkida või üleüldse neid endale tunnistada, arvates, et see on häbiasi, saaksid kindlal meelel sammuda abi otsima ja julgeksid oma muresid jagada teades, et paranemiseks on kõik eeldused ja võimalused olemas. Lisaks tahan anda edasi ka enda näite puhul tõestatu– mitte üks normaalne inimene pole mulle selga keeranud, ma ei ole jäänud ilma ametikõrgendusest, tõusin hiljuti kaupluse juhatajaks ning mitte keegi mitte üheski seltskonnas ei ole julgenud mulle otse ütlema tulla, et ma olen nõrk, häbiplekk või hull– otse vastupidi. Tunnen, et mind austatakse. Kui ma ise ennast austan, armastan ja pea püsti hoian, austavad mind ka teised ning lisaks kui ma oma diagnoosiga suurepäraselt toime tulen, näitan üles head tahet, motivatsiooni ja eeskujulikku raviplaanist kinnipidamist, ei tule mind mitte üks adekvaatne inimene maatasa tegema ega ei suhtu minusse eelarvamusega. Loomulikult ei soovita ma samamoodi oma diagnoosi kõigile valju häälega välja öelda– selles osas on Eesti alles lapsekingades. Minu sõnum on peamiselt see, et sellest siiski on vaja rääkida, kuid ainult inimestele, kellest ühed saaksid toeks olla ning teised raviplaani paika panna.

Minu jaoks on igakuine psühhiaatriakliinikus käimine saanud täiesti tavaliseks. Olen seal näinud tuttavaid ja endisi kursusekaaslasi, kuid mitte ükski neist ei tekita minus emotsiooni: "Appi! Huvitav, mis nad minust mõtlevad." Vastupidi. Iga kord kui ma seal käin, tulen ma tagasi väga rõõmsana. Esiteks on mul tore raviarst ning teiseks olen saanud väga sina peale ka sealsete medõdedega, kes mulle igakuist antipsühhootilist süsti teevad ning verd kontrollivad. Kõik on alati väga rõõmsad, kui räägin neile positiivseid uudiseid oma tervise kohta– on tõesti tunda, et patsientidest hoolitakse. See on ju nende töö ja eesmärk ka, et inimene normaalse elurütmi tagasi saaks, seega on see koostöö. Tunnen, justkui on mul enda tiim, kellega koos ühtse eesmärgi suunas püüdleme– olen nii, nii tänulik!