KUI HEA ON OLLA VABA! #liigsöömishäire

Ma olen varasemalt teinud umbes neli postitust selle kohta, kuidas ma vabanesin toitumishäirest arvates, et ma olengi toitumishäirest vabanenud. Möödus nädal, kaks, siis kuu, siis järgmine ning võtsin tagasilöökide tõttu järjekordse postituse maha: "Ei ole ma sellest häirest sugugi vaba. Söön ju endiselt üle." Kuidas ma seekord nii kindel saan olla, et nüüd olen tõesti selles osas võidu saavutanud? On toimunud väga suur muutus. Seekord lisaks välisele palju tähtsam– seesmine.

Kui mul toitumishäire tekkis, sain ma sellest päris kiiresti aru, kuid kõige raskem oli leida meetodeid, mis aitaks toitumishäirest vabaneda. "Meetodid", mis ma endale ise valisin, ajasid mind tegelikult sügavamasse auku ja süvendasid toitumishäirele omaseid käitumismustreid veelgi. Vea tegin seal, et ei otsinud üles tuuma, millest toitumishäire üleüldse alguse sai, vaid arvasin, et saan terveks siis, kui saavutan ideaalse vormi läbi selle, et õpin oma toitumist 100% kontrolli all hoidma. Minu "meetodid" toitumishäirest vabanemiseks olid järgmised: motiveerivate fitness-tsitaatide lugemine, kalorite lugemine, "keelatud" toitude vältimine, treenimine oma ideaali saavutamise eesmärgil, ürituste ja koosviibimiste vältimine kaloraaži piiramise eesmärgil, nelja erineva toitumiskava proovimine. See toimis väga hästi ning ma tõesti liikusin järjest lähemale oma "unistusele" ja hakkasin saavutama oma kehalist ideaali, kuid psühholoogi juures jäi kõlama minu enda välja öeldud lause: "Ma ei suuda mitte millestki rõõmu tunda nii tugevalt nagu ma tunnen siis, kui ma olen ideaalses vormis." Wow-wow-wow... Siin sain ma väga suurelt ja selgelt aru, kui fucked up minu mõttemaailm tegelikult on ning mõistsin, et olen alles häirest väljasaamise alguses ning sellest on asi ikka väga kaugel, et ma sellest vabanenud olen.

Oluline on aru saada, et toitumishäirest vabaneda ei aita oma keha ideaalini viimine– alustama peab mõttemaailmast, sisekõnest, emotsioonide mõjust toitumisele. Mul läks sellega aega terve aasta, kuid nüüd olen ma saavutanud seisundi, kus ma treenin hea enesetunde nimel, kus ma söön kõiki keelatud toite: saia, kastmeid, pastat, vahukoort jne, kus ma käin hea meelega üritustel ja söön soolase kõrvale alati ka magusat, kus ma ei kaalu ennast enam igal hommikul, kus kaaludes ja suuremat numbrit nähes ei ole minu päev rikutud ehk minu meeleolu ei sõltu enam kaalunumbrist, kus minu kaalunumber on mitmeid- mitmeid kilosid suurem ja minu keha ei ole ideaalne, kuid ma kannan crop tope ja lahtiste õlgadega kleite/pluuse, kus minu enesekindlus, enesehinnang ega väärtus ei sõltu enam minu kaalunumbrist ega rasvaprotsendist, kus ma lasen end pildistada ka siis, kui olen mitu kilo raskem oma ideaalist, kus ma ostan õiges suuruses riideid, mitte ei osta "motivatsiooniks" väikest suurust, et siis oleks rohkem motivatsiooni nälgida, kus ma ei oota kindlat kaalunumbrit, et ma saaks ujumisriietes olla– KUI VABASTAV SEE ON!

Mõttemaailm, mis oli minus sel ajal, kui kannatasin toitumishäire käes, oli ennasthävitav– saan sellest aru alles nüüd, kui mul sellist mõttemaailma enam ei ole. Emotsionaalse heaolu reguleerimine käis ainult välise keha kaudu ja sõltuski parasjagu sellest, mida peeglist nägin. Hommikul ärgates oli esimene mõte ja kõige olulisem fookus sellel, mida, kui palju ja mis kell pean sööma nii, et homme hommikul oleks kaalunumber väiksem kui täna hommikul. Kui eelneval õhtul oli olnud liigsöömishoog, tundsin, et pean mitu päeva nälgima, ja alles siis saab kõik jälle korda. Ja kusjuures see mõjuski enesetundele. Kui nälgisin, tundsin end emotsionaalselt palju paremini ja sain tagasi ka oma turvatunde. Ja kõik minu päevad olid justkui rikutud seetõttu, et mul ei olnud iseennast: "Iseenda saan tagasi siis, kui saavutan ideaalse kaalunumbri."

Mida ma muutsin? Lasin lahti oma "ideaali" tagaajamisest– see oli kõige raskem samm, sest oli niivõrd tugevalt sisse programmeeritud. Hakkasin vähehaaval lisama menüüsse kõiki "keelatud" toite ja suurendasin kaloraaži. Sellel ajal tegin lükke, et lasin kodunt ära viia kõik kaalud (mul oli neid kaks), sest ma ei olnud nii terve, et kaalu peale astuda ja seal võimalikku muutust näha vaatamata sellele, et olen üsna sale ja normaalkaalus. Lõpuks julgesin end ka kaaluma hakata ja nägin, et kõiki neid "keelatud" toite süües ja isegi aeg-ajalt magusaga liialdades ei olegi mu kaalunumber suuremaks läinud, vaid püsib ühtlane. Lisaks läks paremaks ka enesetunne, sest liigsöömishooge jäi järjest vähemaks kuni nad lõpuks üldse ära kadusid.  Kadus ära ka igapäevane 24/7 mõtlemine toidule ja allavõtmisele. Murdepunkt, vähemalt ise tunnen, oligi see hetk, kui ma hakkasin kõike sööma ja end korra nädalas kaaluma. Kui nägin, et kaal püsib ja välimus ei muutu, kadus ära hirm suurema kaloraaži ja "keelatud" toitude ees. See oli suur võit. Lisaks õppisin ma hindama oma väärtust, mis ei ole kuidagi seotud välise kehaga. Lõpuks muutus väline hoopis teisejärguliseks ja tekkis rohkem energiat pöörata tähelepanu oma vaimsele ja elulisele arengule. Naine, kes olen täna, ei ole kaugelt enam see, kes ta oli toitumishäire ajal. See hävitas, hoidis tagasi ja ei lasknud isiksusel särada ega areneda. Minu soovitus: tunnista endale häiret, otsi professionaalset abi ja astu hirmule vastu– iseenda toob tagasi vaid niivõrd ennasthävitavast mõttemaailmast ja käitumismustrist vabanemine, ideaalvorm mitte. Ideaalvormi saavutamise võib uuesti ette võtta siis, kui oled toitumishäirest täiesti vaba ning kui mõtted ei keerle kogu aeg söögi ja füüsise ümber. Kõike, mida oma keha muutes teha, ei saa teha enesevihkamise ega kinnisideega, vaid armastusega– tulemus tuleb ainult nii. Ja et saaks seda teha armastusega, peab minema tagasi sügavale sinna, kust kõik alguse sai ning koormast vabanema, terveks saama.