Vastused sageli esinevatele küsimustele

Kuna jagan oma nime alt väga avalikult nii isiklikke asju ja olen väga avatud nendel teemadel rääkima, on täiesti loomulik, et mulle kirjutatakse palju. Vahel mõttekaaslasega suhtlemise eesmärgil, vahel lihtsalt, et rääkida kellegagi, kes mõistab, kuid sageli küsitakse ka väga asjakohaseid küsimusi, mis paranemisele ja täisväärtusliku eluni jõudmisele kaasa aitaks. Nii mul tekkisksi idee panna mõned küsimused blogisse ja anda neile nii täpsed ja põhjalikud vastused, kui minu kogemuste- ja teadmistepagas võimaldab.

Kas said terveks ja enam ravimeid võtma ei pea?

Kuna minu diagnoos on skisoafektiivne häire, mille korral esineb nii bipolaarse meeleoluhäire kui skisofreenia sümptomeid ja need mõlemad haigused on väljaravimatud, ei ole võimalik nendest täielikult terveks saada. Pigem seisneb nende haigustega toimetulek nendega elama õppimises, mille jaoks on vajalik aru saada, millega on tegu, osata seda enda peal ära tunda ning rääkida endaga toimuvast oma psühhiaatrile ja psühholoogile. Koostöös ravimeeskonnaga leitakse õiged ravimid ja määratakse vajadusel psühhoteraapia (psühholoogiline abi). Minu diagnoosiga on ilmselt vajalik toetada aju funktsioneerimist ravimitega elu lõpuni.

Kõik psüühikahäired ei ole väljaravimatud. Näiteks on võimalik väga edukalt terveks saada toitumishäirest, paanikahoogudest, ärevushäiretest ja depressioonist– nende haigustega võib küll see moment kätte jõuda kui enam ei pea ravimeid võtma.

Kas saad oma haigusega ka tööl käia?

Jah. Töötegemist alustasin koormusega 0,5, samal ajal õppides Tartu Ülikoolis majandusteadust. Kui seisund paranes, võtsin ühe eriala veel juurde (psühholoogia) ja tõstsin töökoormust 0,75ni. Nüüd õpingi kahte eriala ja töötan koormusega 0,75. Oluline on kõike õiges järjekorras teha. Haigestumise alguses ei saa endale seada nii suurt eesmärki, et suudaks kohe tööl käia– kõigepealt tuleb prioriteediks seada haigusega toimetulek ning kui stabiilsus käes, vaikselt proovida ka töötada või õppida. Pole mõtet end võrrelda teistega ja muretseda, et oled nt. 23 aastane, isegi 35 aastane või veel vanem, kuid ei käi tööl. Pensionile jäämise iga on kõrge, tööd jõuab teha pikki aastaid– kõige olulisem on siiski enda enesetunne ja tervis.

Kas õnnestus kohe õiged ravimid saada või pidi erinevaid proovima? Kas ravimite vahetamine oli raske? Oli sel ajal vajalik viibida haiglas?

Ei õnnestunud, pidin proovima erinevaid ravimeid. Minu esimene antipsühhootikum tekitas erinevaid kõrvaltoimeid, mistõttu ma ei tahtnud seda üldse võtta. Lisaks oli raske aru saada, kas halb enesetunne on tingitud haigusest või ravimist, ka see oli mulle segane. Süüdistasin enda halba enesetunnet ravimis, mis oli väga suur viga. Lisaks on näiteks liitium tekitanud minus uimasust, kuid saime selles osas arstiga kokkuleppele, et võtan sellise doosi, mis on piisav, et haigust kontrolli all hoida, kuid ei ole nii suur, et mind uimaseks teeks. Lisaks saab proovida ka seda, et võtta ravimit enne magamaminekut. Doseerimine ja õige ravimi leidmine on pikk, kannatust nõudev protsess ja pidev koostöö arstiga. Ei tasu arsti peale pahane olla, tema teeb vaid oma tööd ja püüab tõesti aidata. Mina olen usaldanud ja võtan seda, mida välja kirjutatakse– see on toonud mulle tulemuse ja viinud mind täisväärtusliku eluni.

Ravimite vahetamine minu näite põhjal raske ei olnud ja mina ei pidanud viibima haiglas.

Kas masendus ja ärevus on kadunud?

Jah, täielikult. Masendust kui sellist mul otseselt olnud ei ole, kuid võitlesin pikalt ärevushäiretega. Siinkohal ei tarvitanud ma antidepressante, sest bipolaarse meeleoluhäirega on need pigem vastunäidustatud, vaid käisin psühholoogi juures. Kokku käisin mööda psühholooge üle kolme aasta ja sain väga head, professionaalset abi. 

Kas saad ka töövõimetoetust?

Jah, mulle on määratud keskmine puue ja töövõimetus suuruses 80%. Mulle makstakse iga kuu sotsiaaltoetust ja töövõimetoetust. Süsteem on selles osas väga toetav. Kui ma oma elustandardeid tagasi tõmbaks ja kulutusi vähendaks, saaksin vabalt oma elamiskulud toetustega kaetud ja ilma töötamata rahulikult ülikoolis õppida. Tööl käimine on minu enda valik. Seega tasub seda taotleda, kui on soov näiteks poolelijäänud õpinguid jätkata või on lihtsalt vaja aega, et õppida haigusega toime tulla– selles osas on riigi tugisüsteem väga hea.

Mis ravimeid on vaja sinu diagnoosiga võtta?

Minu dignoos koosneb kahest: bipolaarne meeleoluhäire ja mõningad skisofreenia sümptomid.

Bipolaarse meeleoluhäire kontrollimiseks kasutan meeleolustabilisaatorit liitium. Võtan seda iga päev hommikuti raviarsti poolt määratud doseeringu kaupa. Vahel suurendan doseeringut poole tableti võrra, kui tunnen, et meeleolus on toimunud hüppeline muudatus– ka see on minu ja arsti vaheline kokkulepe. Ise ei tohi midagi ära jätta ega muuta. Olen seda viga teinud ja aru saanud, et see on täielik karuteene iseendale.

Skisofreenia sümptomite kontrolli all hoidmiseks käin iga kuu antipsühhootilisel süstil. Süst tehakse tuharalihasesse, kuhu moodustub nahaalune kapsel (katsudes on tunda), millest iga päev kindla doseeringu kaupa vabaneb järk-järgult antispühhootikumi. See aitab ära hoida hallutsinatsioonide ja luulude tekke. Antipsühhootikume saab sisse võtta ka ise igapäevaselt tabletina.

Mismoodi saaks end ise motiveerida võtma ravimeid kui hirm kõrvaltoimete ees on niivõrd suur?

Ravimid toetavad ajal, mil on kõige raskem ja toimub haigusega elama õppimine. Mina võtaksin ravimite võtmist kui investeeringut oma tulevasse täisväärtuslikku ellu. Nende võtmise ajal ei ole enesetunne just kõige parem, pigem on lausa tuim, halb ja igav, kuid kui samal ajal aktiivselt psühholoogi juures käia ja ka muude tegevustega (nt. sportimine, suhtlemine, isiklik areng) toetada, siis mingi hetk kui need ära jätta  saab või kui saab doseeringuid vähendada, ootab ees suur võit– elukvaliteet muutub palju paremaks. Konkreetselt mina võlgnen ravimitele kogu praeguse edu. Poleks minul ja minu arstil olnud kannatust mulle leida sobivaimad ravimid, ei oleks mul kogu selle haigusest tekkiva kaose tõttu olnud jõudu tegeleda psühholoogi juures oma isikliku arenguga. Tänaseks on minu doseeringud võrreldavad "beebiannustega" (beebidele muidugi neid ravimeid ei anta, aga piltlikult väljendudes on mu annused tõesti niivõrd väikesed). Lisaks tasub silmas pidada, kas kannatada mõned aastad loidust, kaalutõusu ja muid kõrvaltoimeid, või elada elu lõpuni ebastabiilselt, suutmata täita oma unistusi, suutmata saavutada oma eesmärke, suutmata luua suhteid, suutmata käia tööl, suutmata õppida ja suutmata end inimese moodi tunda. Mina olen valinud ravimid ja ütlen välja oma konkreetse arvamuse: ravimite võtmine on tarkus.



Comments

  1. Tere. Ma ei leia su nime, paneksin sõbraks.

    ReplyDelete
  2. Tere. Tänases Tartu Postimehes ilmunud lugu Sinu haigusseisundi ja sellega hakkama saamise kohta oli väga inspireeriv! Tunnustan julgust sellistel teemadel rääkida ning tõesti - vaimse tervise probleemidest tuleks rääkida sama vabalt, nagu pea- või kõhuvaludest. Soovin rõõmu ja jõudu!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tänan Teid südamest! Rõõmu ja jõudu teilegi :)

      Delete
  3. Suur suur tänu Sulle. Leidsin juhuslikult Su blogi.
    Ise olen aastaid sama diagnoosiga ja nii uskumatult inspireeriv on lugeda Su lugu.
    Hakkasin "follow"'ma Sind ka Instagrammis.
    Ise olen veel hädas madala enesehinnangu, tahtejõuetuse ja kehakaaluga, kuid vähemalt muu on korras 😊

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular Posts