Kuidas ma nii kiiresti mäest üles sain?

    On siililegi selge, et ei bipolaarne meeleoluhäire ega skisofreenia ei ole lihtsad häired, millega silmitsi seista. Ja kui nad veel kombineerituna esinevad ja toovad kaasa endaga veel ka ärevushäired, paanikahood ja buliimia, on olukord silmnähtavalt ekstreemne. Kõik see algas kevadel 2015 – esmakordsest haigestumisest on möödas kuus aastat. Ma olen lapsepõlves läbi elanud paar tõsisemat traumat ning olnud suure osa elust tugeva stressi all. Kõik see lisaks ebasoodsale geneetikale soodustas sümptomite avaldumist ja tõsise psüühilise häire väljakujunemist. Ometi on nii, et osadel inimestel häire kujuneb, teistel aga mitte. 

    Osalesin sel nädalavahetusel Peaasi.ee poolt läbiviidaval vaimse tervise esmaaabi koolitusel, kus rääkisime põgusalt ka sellest, miks osadel inimestel isegi peale raskeid traumasid sümptomeid ei avaldu ja häireid ei teki. Koolitaja slaidil pealkirjaga "Kaitsefaktorid" oli kirjas järgmine loetelu: 

• adekvaatne enesehinnang, 
• enesekindlus, 
• probleemilahendusoskused, 
• stressiga toimetuleku oskused, 
• hea kohanemisvõime, 
• suhtlemisoskus, 
• turvalisus, 
• füüsiline aktiivsus, 
• sotsiaalne tugisüsteem (sõbrad, tuttavad), 
• kuuluvus- ja lähedustunne perekonnas, 
• rahulolu ja edasijõudmine koolis/tööl.

    Selle loetelu nägemine tekitas minus momendi, kus peas süttis järsku põlema tuluke: "Ahhaa!" Ahhaale järgnes kohe oma mõtete kirjapanek ja uue blogipostituse planeerimine... Minul isiklikult tekkis küsimus, et kui inimesel on puudu osad või isegi kõik kaitsefaktorid ja inimesel peale traumat ja stressi avalduvadki teatud sümptomid ja kujuneb psüühikahäire, siis ju ometi ei saagi olla "kõik, pekkis"? Just täpselt nii! Õnneks on võimalik suuremat osa kaitsefaktoritest omandada ka elu jooksul, isegi pärast diagnoosi saamist. Ja siin oli mul järgmine "Ahhaa!" moment: "Aga seda ma ju täpselt teinud olengi!" 

    Peamised kaitsefaktorid, mis minul täiesti puudu olid, oli adekvaatne enesehinnang, sotsiaalne tugisüsteem, kuuluvus- ja lähedustunne perekonnas ja stressiga toimetuleku oskused, ka enesekindlus. Ja kusjuures, nüüd peale seda, kui ma kõik need kaitsefaktorid väga tugevalt omandanud olen, pole minu söömishäiret enam ollagi, skisofreenia sümptomeid pole kogenud ammuilma ning bipolaarsusega seonduv on väga hästi kontrolli all. Ärevus - ja paanikahood on minule tänaseks võõrad. Ka migreenihood on viidud minimaalseks. Paljud nendest kaitsefaktoritest, nagu näiteks turvalisus, rahulolu ja edasijõudmine koolis/tööl, ka kuuluvus- ja lähedustunne perekonnas kuuluvad ka Maslowi inimvajaduste püramiidi hierarhiasse. Kui vajadused on kaetud, on inimese stressitase normaalne. Kui inimese stressitase on normaalne, on väiksem soodumus krooniliste häirete tekkeks ning saab hoida kontrolli all juba olemasolevate häirete sümptomeid.

    Tooksin välja veel seda, et üksinda sellist kupatust lahendada on raske. See on okei, kui ei oska ise hinnata, millised vajadused on puudu või läbi milliste meetodite kaitsefaktoreid omandada. Abi saab spetsialistilt, näiteks psühholoogilt, kes tunneb erinevaid teraapiavorme ja aitab jõuda kõige sobivamani. Ütlen ausalt, et selline teekond, mis hõlmab käitumismustrite ja mõttemaailma ümber kodeerimist, ei ole kaugelt mitte otsetee, vaid väga käänuline, paljude tagasilöökidega ja kohati närvesööv. Aga jõudes sihtpunkti tunned kindlasti, mida tundsin ka mina – kui peaksin sama teekonna veel läbi käima, siis praeguse heaolu nimel teeksin seda veel ja veel!