Aastatepikkused avaldamata traumad seoses skisofreeniliste episoodidega

     Selle postituse eesmärk on pakkuda omalt poolt tuge, loodetavasti ka leevendust/lahendusi situatsioonidele, mis on tekkinud haigushoogude tõttu ning veel pikka aega kummitavad. Jah, ma olen edukas. Jah, ma olen iseseisev. Jah, ma olen enesekindel. Jah, ma saan oma raske psüühikahäirega väga hästi hakkama. See aga ei muuda tõsiasja, et olen lihast ja luust inimene, kes ei oma kontrolli kõige juhtuva üle. Psüühikahäirega elades ei pruugi haigushood kaasata ainult inimest ennast, vaid ka teisi inimesi. Alati peab olema valmis selleks, et mõned suhted võivad lõppeda väga kiiresti.

    Ütleme nii et, osadest asjadest olen ma rääkinud väga avatult, aga on asju, mida ma isegi kuue aasta jooksul puudutanud ei ole. Need on kõige valusamad ja sügavamad hingelised traumad, mis on tekkinud seonduvalt sellega, et mul on raske psüühikahäire. Psühhoos ja maania on väga rasked seisundid, mille ajal on inimese isiksus tagaplaanil ning mille ajal üldiselt inimese käitumine drastiliselt muutub. Ka minul on olnud mitmeid selliseid haigushooge, kus väliskeskkonnast tulenev info jõuab minuni moonutatuna (luulud ja hallutsinatsioonid) ning seetõttu reageerin ma inimeste sõnadele, käitumisele jms teisiti, kui ma reageeriksin siis, kui minu haigus oleks kontrolli all. 

    Kui selline olukord juhtub sinu lähedastega, sõpradega või tuttavatega, kes sind inimesena on juba aastaid tundnud, ei ole olukorras mitte midagi hullu. Kõikidega on võimalik rääkida selgitades olukorda ja saab suhtlusega rahumeeli edasi liikuda. Kuid kui on tekkinud olukord, kus oled sattunud väga valel hetkel sotsiaalsesse interaktsiooni inimesega, kes sind absoluutselt ei tunne, võib see hiljem "maa peale tulles" tekitada väga suurt häbi – võib tekkida trauma. Minul on olnud neid mitmeid. Üks variant on muidugi elada rahulikult edasi ja mitte sellele mõelda, kuid samas ei valmista säärane välitimiskäitumine ette olukorraks, kus võid oma "traumat" kohata. Olen alles nüüd jõudnud arusaamisele, mida sellises olukorras teha.

   Oma "traumasid" peale juhtunut kohata võib olla väga ebameeldiv aisting. Seesmiselt võib-olla isegi saaks hakkama, aga organismi füsioloogilist reaktsiooni tagasi hoida ei saa. Minu puhul see välja ei paista, kuid tunnen, kuidas süda klopib, jalad muutuvad nõrgaks ja kõhus tõmbab õõnsaks. Lisaks tekivad flashbackid juhtunud olukorrast – öeldud sõnadest, arusaamatust käitumisest, sellest, mida inimene mõelda võis jms – ja haav muutub jälle lahtiseks. Mida sellises olukorras teha? See täiesti sõltub, milline on inimene ning kui palju oled temaga kokku puutunud, kuid üldiselt võõrastele inimestele end avama minna ei saa.

   Mul on olnud kolm suuremat haava ja need kõik lahenesid väga erinevalt. Esimene haav on ilmselt minu kõige ekstreemsem näide psühhoosist, kui arvasin end luulude ja hallutsinatsioonide tõttu olevat romantilises suhtes ühe kursavennaga. Seisundist välja tulles saatis mind häbi ja trauma viis aastat. Viimati kui sedasama kursavenda nägin, tahtis sõbranna mulle kutsuda kiirabi, sest arvas, et mind on tabanud epilepsiahoog. Nutsin ja värisesin üle terve kere. See oli mulle šokk, et keha siiani sedasi reageeris. Olukord lahenes järgmiselt. Võtsin julguse kokku ja kirjutasin kunagisele kursavennale, et kogu tolle viie aasta taguse kupatuse tõttu on mul siiani suur häbitunne ja kuigi olen käinud ka psühholoogide juures, reageerib organism endiselt väga tugevalt. Mul vedas ja ta kirjutas mulle väga toetava pika kirja. Minu suurim hirm oli see, et ta mind siiani kardab ja imelikuks peab. Nii et sel hetkel kui vastuse sain tundsin, kuidas traumast vabanesin ja saan sellele olukorrale vaadata tagasi ilma ebameeldiva tundeta. Flashbackid  kadusid ja inimest nähes ei teki enam ebameeldivat füsioloogilist reaktsiooni.

    Teine olukord on natuke keerulisem. Umbes sarnane stsenaarium, mis seisnes hallutsinatsioonide ja luulude esinemises inimese ümber, kellega olin just tuttavaks saanud ja aktiivses suhtluses. Kuna minu käitumine oli veider ja ma olin ka eufooriline, aga inimene mind varem tundnud ei olnud, tõmbus ta minust väga kiiresti eemale. Mul on tänase päevani olnud sellega väga raske leppida ja reaktsioon inimest kohates on umbes sama, mis eelmisega. Sama lahendust, mis eelmise olukorraga, siin ei olnud võimalik saada. Nii et tuli haav iseendal lahti kiskuda, lasta kõik allasurutud tunded ja mõtted seoses olukorraga endast välja. Tegelesin hoopis selle poolega, miks on see minu jaoks olnud nii oluline, et kõik mind aktsepteeriksid. Muidugi on raske elada teadmisega, et kellegi esmamulje sinust oli just haigushoo ajal ning see oli kõige hullem võimalik variant üldse. Aga samas, on seal vahet? Minu arvates nii kaua ei ole, kuni inimene neid olukordi ära ei kasuta, et sulle kahju teha. Õnneks on minu kokkupuuted olnud siiani kõik väga toredate inimestega, kes mind tänaseni tervitavad, kuid pigem distantsilt. Loen väga ka inimeste kehakeelt ja mul on väljakunägemine – alati ei ole sealt saadav info kõige meeldivam. Aga noh, kellelegi midagi pahaks panna loomulikult ei saa. Oma traumadega peab igaüks tegelema ise.

   Viimane olukord oli selline, kus käitusin samuti luululise maailma tõttu ebatavaliselt. Mul oli bipolaarne maania ja lisandus ka juba kerge luululine mõttemaailm. Oli tekkinud kerge skisofreeniline paranoia ja hakkasin "puhastama" oma Facebooki sõbralisti. Ja selle peale öeldi minu lähedasele, et vaata, et see hull sind öösel noaga ära ei tapaks. See oli mulle väga suur löök, et sisuliselt perekond minust sellist asja võib arvata. Lähedane oli justkui kahe tule vahel, aga kuna tunneb mind üle nelja aasta, hoidis minu poole.

    Seda mindseti, mille tänaseks olen kujundanud, ei ole olnud lihtne saavutada. Mõistsin, et ainuke asi, mis sellistes olukordades päästab on kõrge enesehinnang ja suur austus enda vastu. Samuti oma ebakindlustega tegelemine. Kõigi poolehoidu ja toetust ei ole võimalik saada. Ennast peab austama piisavalt, et mitte püüda ennast selgitada, sest vahel võrdub see kinnise ukse taga kraapimisega. Kes aru saab, see saab. Kes ei saa ega taha saada ning kelle elus pole minu jaoks ruumi, siis olgugi nii. Ja pealegi, oli trauma tekkinud vaid kolme inimesega, ülejäänud kolmkümmend on siiani mu kõrval – aitäh teile selle eest. Mitte kunagi ei tohi ennast asetada kellestki allapoole. Suhtudes ka iseendasse samamoodi kui need, kes sind inimesena ei tea, on näinud vaid haigust ja sind sellisena võtavadki, paneme end väga haavatavasse olukorda. Seda mina aga oma teekonnal endale enam lubada ei saa. Kui keegi teine mind psüühikahäire tõttu creeperiiks peab, olen sellega päri, kuid ise ma seda endale enam mitte kunagi ei tee. 

                                    Owning who I am and wearing my curls as a crown.