Mitu stigmat murda suudan?

    Psüühikahäirete valdkonnas on üks stigma teise stigma otsas. Postitus annab ülevaate levinumatest stigmadest psüühikahäirete kohta ning loodetavasti lükkab mõned neist ümber. Stigmad on probleemiks kogu meie ühiskonnale, sest ühest küljest põhjustavad inimestes alusetut hirmu, ka eelarvamusi psüühikahäiretega inimeste osas. Teisalt tekitavad osad stigmad psüühikahäire avaldudes suurt häbitunnet ja hirmu küsida abi. Millised on levinumad stigmad ning kas nad peavad paika? 

    Nii bipolaarne meeleoluhäire kui skisofreenia on väga stigmatiseeritud psüühilised häired, mille kohta on levinud tohutult väärarusaamu ja hirme. Minul on nii üht kui teist, ja siia veel varem lisandus muu kompott otsa (ärevused, paanikahood, buliimia) – olen võtnud enda kohustuseks kõigist neist häiretest jagu saades järk-järgult nende ümber käivaid stigmasid murda.

    Üks peamine stigma psüühikahäirete ümber on see, et inimesed võivad olla agressiivsed, ettearvamatud ja lausa ohtlikud. Teine levinud stigma puudutab inimeste igapäevast toimetulekut ja edasiliikumist elus. Arvatakse, et psüühikahäiretega inimesed ei saa elada iseseisvalt ega tulla toime kohustustega tööl. Lisaks sellena suhtutakse neisse kui koormasse. Levinud on ka arusaam, et psüühikahäirega inimesel ei hakka mitte kunagi parem ning seisundist ei ole väljapääsu.

    No võtame ette kõigepealt selle agressiivsuse ja ohtlikkuse. Ma olin ravil poolteist kuud psühhiaatriakliiniku akuutosakonnas ja ma tulin sealt elusana tagasi. Absoluutselt mitte midagi ohtlikku ma seal ei näinud. Pigem oli vahepeal seis selline, et lihtsalt mõtlesin, et kuhu ma sattunud olen. Selle all pean ma silmas seda, et vahepeal osa rahvast tantsis paljalt keset koridori ja mõni päevitas paljaste rindadega. Inimestel oli lihtsalt hea olla, muud midagi. Kuidagimoodi ohtlik säärane käitumine küll ei ole. Mina ise, skisofreenilise episoodi ajal jooksin ringi, jänesed hüppasid ja elasin nagu Alice imedemaal. Ma toimetasin sedasi ligi kaks kuud ja ma ei teinud kärbselegi liiga. Ohtlik oli olukord küll, aga ainult minu organismile, sest kahjustada sai aju. Aga et ma sellel ajal kedagi teist ohustanud või maha lööma oleks läinud, no ma ei tea... Tõsi ta on, näiteks paranoilise skisofreenia puhul lood nii head ei ole. Haigushoo ajal võib inimene näha/kuulda/tunda hallutsinatsioone ja tal võivad olla ka luulumõtted, mille ajal ta võib tajuda selget ohtu, mida tegelikult olemas ei ole. Sellisel momendil võib inimene olla tõesti ettearvamatu. Seetõttu on meil ühiskonnana oluline aktsepteerida ka psüühikahäirega inimesi, et nad ei kardaks pöörduda abi järele ning neil ei tekiks stigmat iseenda suhtes, mis omakorda võib vähendada ravimite võtmise motivatsiooni.

    Toimetulek ja elus edasiliikumine. Ma olen "bipolaarne skiso", kes lõpetab TÜs peaeriala, kõrvaleriala, juhatab prestiižses ettevõttes kauplust, õpib kogemusnõustajaks, kuulub ühe organisatsiooni juhatusse, peab blogi, elatab end alates 21-aastaseks saamisest ise, avaldab raamatu, on viiendat aastat suhtes, omab palju sõpru ja tuttavaid ning alustab peagi oma ettevõtet. Ma pigem ikkagi ütleks, et ka raske psüühikahäirega inimene on võimeline elus toime tulema ja edasi liikuma, omades ühiskondlikku kasutegurit. Pakun, et siinkohal keegi vastu ei vaidle.

    Levinud arusaam, et psüühikahäirega elamine ei muutu kergemaks ning muutusi ei ole oodata, on samuti suuresti väär. See, kuidas ma elasin kuus aastat tagasi, ei ole võrreldav sellega, kuidas ma elan täna. Rõhutan taas, et minu psüühikahäire kuulub "raske" psüühikahäire alla. Suures pildis on siin tegemist koostööga eri osapoolte vahel. Ühelt poolt annab panuse ravimeeskond, teisalt haige lähedased, võimalusel tööandja, kuid põhiline on haige enda motivatsioon ja tegevusplaan – kui puudub viimane, ei tule sellest tõepoolest mitte midagi välja.

    Üks peamisi stigmasid, mida ma eelpool välja ei toonud on see, et inimese isiksuse-iseloomu ja psüühikahäire vahele tõmmatakse võrdusmärk. On oluline meeles pidada, et mina EI OLE bipolaarne meeleoluhäire ega skisofreenia, vaid MA OLEN KOGENUD nende häirete sümptomeid. Nagu iga füüsilise haigusega, on võimalik sümptomeid kontrollida ja õppida elama nii, et nad enam ei avalduks. 

    Käisin hiljuti töö tervishoiu arsti vastuvõtul, kus arst küsis, miks mul töövõime% nii madal on. Vastasin, et mul on skisoafektiivne häire. Arst võttis prillid eest ja vaatas mind suurte silmadega: "Välja küll ei paista." Ma siis omaette pärast mõtlesin, et milline peaks olema ühe "skiso" välimus. Ilmselt kammimata juuksed ja hullunud näoilme. No selle stigma olen ma kohe kindlasti murdnud.