HULL. Otse ja ausalt

    Tundub uskumatu, et on käes see päev, millest mõtlesin esimest korda kuus aastat tagasi – ilmunud on minu raamat. Selle pealkiri on "HULL. Otse ja ausalt". Pealkiri sümboliseerib minu toetust inimeste suhtes, keda on psüühikahäire tõttu diskrimineeritud, valesti mõistetud ja hulluks tembeldatud. Olen valmis hullu tiitlit uhkusega kandma, kui mind saadab teadmine, et mõni saatusekaaslane end seetõttu vähem häbeneb.

    Olen viimasel ajal olnud vaimse tervise valdkonnas aktiivselt tegutsev ja mõistnud veel enam, kui vajalik on teha ka teavitustööd. Minu raamat on mõne inimese jaoks kindlasti täielik "wtf" ja et kuidas üldse saab enda kohta nii avalikult kõiki neid asju rääkida. Mõni arvab kindlasti, et see on imelik. Just seepärast ma seda teengi. Minu jaoks on imelik, et peab varjama oma psüühikahäiret, seda et võtad ravimeid, seda et käid psühholoogil ja psühhiaatril. Abi on justkui olemas, aga abi küsida on imelik?! Vot see on imelik!

   APA (American Psychology Association) kohaselt on olemas kolme liiki stigmasid: ühiskondlik stigma, isiklik stigma ja institutsiooniline stigma. Praegune suhtumine on see, et psüühikahäirega inimene on nõrk, laisk, saamatu, ise oma haiguses süüdi ning lisaks ei ole võimeline õppima ega töösuhteid hoidma. Jah, see on paljus tõsi ka. Aga põhjuseks peetakse ainult psüühikahäiret ja inimest ennast. Psüühikahäire on piltlikult väljendades töö 1,0 koormusega. Ühiskondlik stigma (nõrk, laisk, ise süüdi, ohtlik, saamatu) lisab sinna 1,0 veel juurde. Ja kui ühiskondliku stigma tõttu tekib veel isiklik stigma (kui inimene hakkab ka ise enda kohta seda uskuma, mida ühiskond tema kohta arvab), lisandub 1,0 veel. No sh*t, et ei suuda töösuhteid hoida ja õppida ega seisundist välja tulla, kui nii suur alusetu lisapinge on.

    Ka minule öeldi oma teekonna alguses, et pean hoidma seda endale, et olen haige ja et kindlasti satun ma veel psühhiaatriakliinikusse ravile jne. Aga kuna ma nägin olukorda läbi ja tunnetasin ette, kui palju lihtsam oleks mul toimetada, kui ma just vastupidi kõigile rääkida saaksin, hakkasin enda lähikondseid vähehaaval "koolitama". Stigma on seda suurem, mida väiksemad on teadmised. Ka uuringud on näidanud, et inimese hirm psüühikahäiretega inimeste ees on palju väiksem, kui neil on isiklik kokkupuude. Nii ma ehitasingi endale sotsiaalse "kindluse", kes mind mu teekonnal toetaks, kasvatades seda järjest suuremaks. Ja nüüd on tulemus see, et mul on ikka veel raske psüühikahäire, aga ma funktsioneerin ülihästi. Seda kõike ma ei saavutanud üksi, vaid tänu sellele, et minu ringkonnas puudus "ühiskondlik" stigma, ja seetõttu puudus minul ka isiklik stigma – 2,0 koormust oli kohe vähem. Minu tutvusringkonnas ei kardeta sõnu "maania", "psühhoos", "hallutsinatsioonid", "luulud", "skisofreenia", "depressioon" – see on tavaline ja peaks nii olema kõikjal.

    Raamatu juurde. Ütleme nii, et üsna ekstreemne. Väga aus, avatud ja ilma igasuguse filtrita. Kindlasti on raamat silmiavav ja julgustav. Sarnase tee käijate jaoks võib see tähendada elumuutva teekonna algust. Ja nagu eelpool mainisin, võib paljudel tekkida "wtf" efekt, et kuidas inimesel üldse filtrit ei ole – selleks, et taastuda nii raskest psüühikahäirest nagu taastusin mina, ei saagi olla mingit filtrit. Tervenemiseks tuleb kõik see kõva häälega välja öelda, mis enim hingepiinu ja valu kaasa toob. Loodan, et see raamat õpetab paljusid neid, kes seda vajavad, rääkima asjadest otse ja ausalt, nii nagu on – selleks, et haavad paraneda saaks, tuleb need julmalt lahti kiskuda. Lisaks on raamatu põhilisi eesmärke kaotada psüühikahäirete ümbert valehäbi ja julgustada end avama ilma tundeta, et oled elus läbi kukkunud. 

    Minu olukord oli raske. Aga tulin sellest välja võitjana ja tõesti tunnen, et olen teatud mõttes kaotanud endised piirangud, mis osade psüühikahäirete ümber tänaseni on olemas. Raamatusse panin kogu oma jõu, – elujõu, tahtejõu, armastuse ja tänulikkuse jõu –, ja soovin, et iga lugeja saaks raamatut lugedes tunda, et ka temas on seesama jõud olemas.


Soovi korral saad raamatu tellida sellelt lingilt: https://www.apollo.ee/hull-otse-ja-ausalt.html

                                                                                Foto: Terje Talts




Comments

Popular Posts