Vabatahtlikult psühhiaatriakliinikusse

     Oi jeerum. See nimi Karmen on mulle õigesti pandud, sest ma oskan korraldada täpselt nii, et elu oleks nagu seebiooperis. Olen maikuust alates võidelnud bipolaarse maniakaalse episoodiga (aktiivsuse ja energiataseme ekstreemne tõus), olles pidevas suhtluses oma ravimeeskonnaga. Iga kevad see juhtub ja sel kevadel oli koormus ka ülimalt suur, nii et kontrolli alla maaniat ei saanud ega saanud. Töö juhatajana, organisatsiooni juhatus, ülikooli lõpp, alustamine kogemusnõustaja väljaõppega, raamatu ilmumine, esinemised meedias – kõik see koormas organismi ja kontroll maania üle hakkas ära kaduma. Lootsin, et pean puhkuseni vastu ja suhtlesin pidevalt raviarstiga edasi. Kuniks oligi käes esimene hullem tagajärg unepuuduse näol. Maania ajal on niimoodi võimalik funktsioneerida väga pikalt, sest organismil jõuvarusid justkui jätkub. Lasin endale kirjutada välja unerohud, sest unepuudus ajutegevust juba oli mõjutanud. Hakkasin unustama ja olin hajameelne.

    Tahtsin ühel õhtul poodi vett ostma minna ja ütlesin elukaaslasele, et tulen kümne minuti pärast tagasi. Poole tee peal tuli mul mõte, et peaks sõbrannat uue töökoha puhul õnnitlema, nii et ostsin hoopis lilled ja istusin linnaliini peale. Olime umbes viis minutit juttu rääkinud, kui ma diivani peale vajusin ja magama jäin. Kui hommikul ärkasin, oli telefon täis vastamata kõnesid ja pere oli valmis mind juba politseiga taga otsima hakkama. Õnneks said nad õigel ajal info minu asukoha kohta kätte. Nii et maania juba mõjutas minu keskendumisvõimet ja mälu. Hommikul läksin siiski tööle, sest olin värske ja puhanud. Samal päeval ootas ees ka vaktsiin, mille tõttu just stabiliseerunud olukord järsu pöörde võttis – vaktsiin kutsus esile mitmepäevase migreenihoo. 

    Jälle kadusin ma keset ööd ära, seekord EMOsse (mul on vahepeal täiesti mälulüngad) ja just nüüd oli mu telefoni kõlar katki läinud. Üritasin helistada ja öelda, et ma olen tilgutite all ja kõik on korras, aga keegi mind ei kuulnud ja see hääl, millega lähedased mu nime hüüdsid, vastust saamata, jääb mulle elu lõpuni meelde. Lõpuks sain oma perele sõnumi edastatud. Hommikul ilmusin välja ja kõik rahunesid maha. Nüüd oli aga uus probleem. Mul oli endiselt maania ja ravimidoos oli tavapärasest kõrgem, kuid migreeni tõttu olid endiselt oksendamishood, mis lõpuks kestsid kokku neli päeva. See tähendab, et ravimid, mida sisse sõin, tulid välja ja maania järjest provotseerus. Läksin oma raviarsti vastuvõtule, kes nägi, et ma olen hädas ja küsis, kas ma ei tahaks mõneks päevaks haiglasse tulla. Mul oli just alanud puhkus ja olin sõitmas maale, nii et vastasin esimese hooga kindlalt "Ei!" Lisaks tundsin ma, et teist korda psühhiaatriakliinikusse sattumine oleks täielik läbikukkumine. Ja see oli hetk, mis oli kui murdepunkt.

    Mulle meenus hiljuti antud intervjuu saates "Duubel", kus minu käest küsiti: "Mis siis sinuga seal psühhiaatriakliinikus tehti?" Vastasin: "No minu meelest on see nagu kõrvakliinik. Lähed sisse – protseduurid, ravimid ja saad koju, elad tavalist elu edasi." Ja siin lõi mul pildi selgeks, et justnimelt MA PEAN siia ravile jääma, et esiteks olla iseenda sõnadele truu, olla eeskujuks teistele ja normaliseerida vähemasti enda ja oma tutvusringkonna jaoks psühhiaatriakliinikus ravil olemine. "Mis kuradi läbikukkumine," mõtlesin ma, "sul on psüühikahäire ja see on psühhiaatriakliinik. See on loogiline ja igati aktsepteeritav, et siit abi otsida." Nii ma mõtlesin ümber ja ütlesin arstile, et palun võtke mind ikkagi haiglasse.

    Sellist hoolimist nagu Tartu Ülikooli Psühhiaatriakliinikus, annab otsida. Ma olin endiselt hajameelne ja ei vaadanud üldse ilmateadet. Kõndisin osakonnas oma villaste dressidega ringi, kui üks hooldaja mind endaga kaasa kutsus ja mulle õhukesed riided selga otsis. Läksin hoovi muru peale pikutama, kui toosama hooldaja ütles, et äikest pole veel olnud ja ma pleedi alla võtaksin. Ainuke, mis mulle ei meeldi, on sealne toit, kuid ka see ei olnud mure, sest sealsed patsiendid olid väga lahked. Mäletan, kui kuus aastat tagasi kõiki teisi ema toodud söögikraamiga toitsin – seekord sain kõik selle tagasi. Mitte millestki ei olnud puudus. Seal oli tore. Jalutasime, mängisime korvpalli, vaatasime "Võimalik vaid Venemaal", mängisime kaarte, suhtlesime. 

    Oma seisundist rääkides, on maania ajal üliraske "rattast" välja saada. Nagu minu arst ütles, peab mind sellest meeletust aktiivsusest seisundi ajal jõuga välja rebima. Seega oli psühhiaatriakliiniku subakuutosakonna režiim mulle väga sobiv. Esiteks saime korda mu une ja vajadusel oleks hakatud ravimeid manustama tilguti kaudu. Õnneks saime migreeni kontrolli alla ja kõik püsis sees. Teiseks sunniti mind puhkama ja pidin kõigest eemal olema. Kolmandaks sai telefoni kasutada kolm korda päevas tund aega – nii sain kogu praegusest möllust täiesti eemale.

    Minu raviarst luges haiglasoleku ajal ka läbi minu raamatu ja kui enne oli minu kliiniliseks psühholoogiks saamine küsimärgi all, siis nüüd arvas ta, et küll ma midagi välja mõtlen. Ta pakkus mulle välja uuesti teraapias käima hakata, et ka viimase ennasthävitava käitumismustriga rahu teha. Nii et nüüd ootab mind ees skeemiteraapia kliinilise psühholoogiga, et vabaneda liigsete kohustuste võtmisest ja üle panemisest maania ajal. Olin sellega loomulikult nõus ja lõppkokkuvõttes väga rõõmus, et saan enesearenguga jälle sammuke edasi liikuda.

    Praegu on minu seisund väga hea. Maaniat enam ei ole ja magan väga hästi. Ravimidoosid on endiselt tavapärasest suuremad ja suhtlen pidevalt raviarstiga. Lisaks olen endale kehtestamas uusi piiranguid ja reegleid. Seda nii kohustuste võtmise kui suhtlemise ja abipalvetele vastamise osas. Juba enne seda olukorda otsustasin ka kooli osas vaba aasta võtta ja enne magistriõpet rohkem iseendale, puhkamisele ja tervisele keskenduda – enne kui hakkad päästma teisi, tuleb päästa iseennast.

   Loo kokkuvõtteks normaliseerin endale igaveseks ravi psühhiaatriakliinikus ja teen ka järelduse, et kui mul mõne nädalaga sellised sündmused toimusid, siis ilmselt tuleb raamatuid veel. #hull2.0