Ma ei võtnud oma toitumishäiret kontrolli alla. Ma juurisin selle välja!

    Kujuta ette elu, kus esimesed mõtted ärgates ja viimased mõtted uinudes käivad toitumise ja keha ümber. Käib pidev planeerimine, mida, millal ja kui palju süüa. Elu, kus hommikul ärgates on esimene tegevus kaalumine ning sellest, kas see näitab vähem või rohkem, sõltub ülejäänud päeva energia. Üritusele ei lähe, kuna kaalunumber on liiga suur. Randa või spaasse minekust pole juttugi. 24/7 "Toitumine ja keha. Toitumine ja keha. Toitumine ja keha," ning eesmärgid, mis on sellega seotud.

    Vabanesin oma toitumishäirest läbi kindlate sammude. Ma ei tea, kas nendel sammudel on teaduslikku alust või kas haiglas ka nii kohane on (kahtlen mõlemas), aga jagan neid sellegipoolest, sest minul aitasid nad kogu selle häire koos kõige sügavamate juurtega välja juurida.

    SAMM 1: Jaurasin oma liigsöömishäirega üks hea neli aastat, kui mul viimases hädas leidlikkus tööle hakkas. Lugesin oma õppematerjalidest, et toitumishäire on nagu sõltuvus. Tõepoolest oli toitumisest saanud juba ka üsna tugev sõltuvus. Mõtlesin: "pole raha = pole võimalust üle süüa." Ja nii hakkasin kandma kõiki oma sissetulekuid pereliikme kontole, kust ta mulle igaks päevaks kindla toidule kuluva summa eraldas. Jäi siiski oht süüa üle külmkapis leiduvast, kuid ka sellele oli lahendus olemas: külmkapis ainult toorained – valmistan süüa ise. Töötas! Need kaks tegevust tagasid selle, et vabaneda suuremast sõltuvusest. Minul kulus selleks umbes kaks kuud ning siis suutsin raha juba enda käes hoidma hakata. Nimetan seda etappi "rehab"iks - võõrutusravi.

    SAMM 2: Mõttemaailma "ümberkodeerimine". Minu mõttemaailm enese väärtuse ja minapildi osas oli umbes midagi sellist: kui ma kaalun rohkem, kui tahaks, on minu väärtus samuti väiksem. Ma ei saa kellelegi meeldida, kui kaalun rohkem. Ma ei ole enesekindel, kui minu kaal on suurem. Ma ei ole ilus, kui minu kaalunumber pole "ideaalne". Sisuliselt joonistub siit välja enese väärtuse, enesekindluse, ka turvatunde reguleerimine läbi kehakaalu. Sain aru, et kui mu elus oleks kõik muud valdkonnad stabiilsed,– tervis, suhted, kool, töö, raha–, ei ajaks ma ehk nii paaniliselt ka seda kaalunumbrit enam taga. Fookus mujale! Nii ma otsustasingi keskenduda tervisele, koolile, karjäärile ja suhetele. Nüüd kui seal kõik korras on, ei sõltu minu heaolu enam kaalust. Väheneb vajadus seda kontrollida.

    SAMM 3: Iseenda parimaks sõbraks + oskus tulla toime oma sisekõnega. Süües üle sööme enamasti oma emotsioone. Kui on palju emotsioone, millega puudub võimalus/hetkene võimekus toime tulla, on hea pöörduda mõne spetsialisti, kas siis kliinilise psühholoogi või kogemusnõustaja juurde. Mina õppisin oma sisekõne kuulamist ja sellega toimetamist psühholoogi juures. Tänaseks päevaks suhtlen endaga päris palju. Olen õppinud olema enda vastu väga armastav. Viha sünnitab viha. Solvang sünnitab solvangut. Kurjus sünnitab kurjust. Armastus aga armastust – seda vajame eelkõige iseendilt, et me saaks toitumishäirest vabaks. Sisekõne peaks olema valdavalt positiivne. Vahel on vaja näha vaeva, et seda saavutada ning osata.

    SAMM 4: Eneseületus. Olin saavutanud oma ideaali ja toitumishäire oli kontrolli all, KUID tundsin kuskil kuklas, et kui ma peaksin jälle mingi hetk bipolaarse depressiooni tõttu juurde võtma, on minuga aamen – enesekindlus läinud ja vana muster võib korduda. Nii ma lasin endal sihilikult ideaalist kuskil 10 kilo ülespoole minna. Ja ütlesin endale: "Oled selles kaalus nii kaua, kuni kinnisidee langetada on kadunud." See kontrollis mind ikka mõnda aega päris tugevalt. Mind kutsuti septembri alguses deidile ja ma lükkasin seda pidevalt edasi, sest ma ei tundnud end enesekindlalt. Aitasid kusjuures üliveidrad aga toimivad asjad: teiste inimestega saunas käimine, riiete vahetamine teiste inimestega samas ruumis, spaas käimine jms, kus keegi teine ka sinu keha näeb. Ebamugav oli ikka, sest tead täpselt, et mõni kilo vähem näed parem välja, aga kinnisidee hakkas järkjärgult kaduma. Hoidsin end selles kaalus 2021 august - 2021 detsember ja siis tundsin, et on turvaline langetama hakata. Seekord iseenda eluterve soovi ja parema tervise tõttu, et jaksaks joosta jne. Ja nüüd kui kinnisideed enam pole, on esimese kuue kilo langetamine ikka väga lebo tegevus olnud, võrreldes varasema rollercoasteriga, kui veel toitumishäire oli.

    Lõppkokkuvõttes on kogu see trall normaalse kehakaalu ja tervisliku toitumise ümber okei, kui seda teha armastusega ning siirast soovist endale head teha. Olen tänaseks selleni ise edukalt jõudnud ja tunnen väga suurt vabadust, sest saan lõpuks öelda: MINA KONTROLLIN SEDA, MIDA SÖÖN! <3

2015: bipolaarne depressioon + liigsöömishäire

2022: skisoafektiivne häire ja muud häired kontrolli all