Tipa-tapa $$

    PS! Postituse eesmärk ei ole olla rahatarkuse sõnumitooja, milleks ma tänasel seisul ilmselgelt pädev ei ole. Vaid jagada oma kogemust, kuidas mina "oravarattast" ärkasin, võtmata vastu finantskasvatust 27 aastat oma elust.

    Vitja, Viktor on mees, kes on terve elu tööd teinud. Kõvasti. Tal on raha, et ära elada, aga finantsilise vabaduse mõistet ta ei tunne. Viktor käib tööl, kus ta ei käiks, kui ta saaks valida seda. Valentina on naine, kes teeb samamoodi väga kõvasti tööd, aga oskab raha kasutada nii, et tema raha teenib talle veel rohkem raha. Valentina passiivsed tulud (investeeringud) katavad tema igakuised kulud. Nii et kui ta ei tahaks, ta ei peaks tööl käima. Ta teeb sellist tööd, mis talle meeldib ja käib seal rohkem hingetoidu pärast.

    27 aastat oma elust olin ma Vitja, Viktor. Ja nüüd viimased kaks aastat olen ma natuke rohkem Valentina moodi. Kui ma Vitja olin, siis ma käisin tublisti tööl ja tegin ka ületunde nii palju kui ma sain. Isegi bakalaureuseõppe kõrvalt. Mul olid iga kuu 10. kuupäeval taskud sulli täis. Ja siis kuskil 5. kuupäeva paiku oli alati umbes viis eurot. Aga asju oli mul palju igasuguseid. Kingi, kleite, ja muid vidinaid. Kõik üle prahi. Alati nägin välja nagu miljon dollarit ja see oligi minu jaoks rikkus. Et mul on sissetulek ja raha, mida kulutada.

    Mulle siit ja sealt püüti õpetada, et vaata, sa ei tea, mis toob homme või mis toob järgmine aasta. Maailmas toimuv on pidevas muutuses ja mis siis saab, kui sul ühel päeval tööd ei ole või kui sa haigeks jääd. Mina seda infot ei võtnud vastu absoluutselt ja elasin sama muretult edasi. Aga elus on mul tavaliselt nii: esimese taseme õppetund, teise taseme õppetund ja kui aru ei saa, siis kolmanda taseme õppetund läbi surmalähedase kogemuse. Ja nii ma oma surmalähedase kogemuse ka sain.

    Läkski tervis halvaks ja tekkis maniakaalpsühhoos. Sellel ajal ma ei kontrolli oma impulsse ja satun kõigest nii vaimustusse, et emotsioonid juhivad ja ratsionaalsus puudub. Maakeeli öeldes inimene on sellel ajal "peast segi". Oi kui tore mul oli olla kõik need kuud. Käisin väljas söömas, ostsin kalleid riideid, uue telefoni jne jne jne. Ja siis sai maniakaalpsühhoos läbi ja hakkasin üldse vaatlema olukorda kaine pilguga, a mis nüüd juhtus üldse. Avastasin, et mul oli kogunenud kümme tuhat eurot kiirlaene. Jäin halvatuna voodisse, kaetuna külma higiga ja ei julgenud kellelegi rääkida sellest. Suitsiidimõtted tekkisid, halb oli olla.

    Kolisin omaette elama. Üürikorterisse vanasse puumajja, nullkorrusele. Väga külm talv oli ja mul oli seal elektriradikas, arve tuli ulmeline ja laenumaksed ka veel. Keerasin radika nulli. Olingi seal öösiti täiesti sinine teki all. Ma ei tahtnud kelleltki raha küsida, sest ma tundsin, et see on mulle vajalik õppetund ses osas, et mis siis saab, kui tuleviku arvelt elad ja ei mõtle sellele, et tervisega võib vahepeal õnnetusi juhtuda ega kindlusta ennast. Laenumaksed nende ulmeliste protsentidega olid jubedad. Kuu lõpus elasin nii, et viisin pudelid ära ja sain osta kas banaani või neid, kuivikuid.

    Kohtusin sel ajal ka Karl-Martiniga. Talle pakkus huvi, miks ma elan üürikorteris nii hea sissetuleku juures. Siis ma selgitasin talle, mis mul juhtus. Ja ta aitas mind.

• Ta viis mind kurssi refinantseerimislaenudega. Tegin taotluse ja sain % kõvasti alla. Ja kuskil aastaga taotlesin kogu aeg uuesti ja uuesti ja uuesti, erinevatest pankadest, kuniks % oli 9,9. See oli võimalik tänu sellele, et tegin ületunde kõvasti ja korrastasin konto väljavõtte läbi tulude-kulude tabeli täitmise.
• Teine oligi seesama kulud-tulud. Ta õpetas mulle niiviisi, et teeme sinuga nii, et kohe säästma hakkama ei pea. Algul üldse uurime natuke su käitumist ja paneme kirja, kuhu kulub. Minu puhul oli kolm hetkeseisuga ebavajalikku kuluallikat: kolmeeurosed kohvijoogid, valmistatud toidu ostmine, emotsiooni pealt ostetud riided, Wolt. Need elimineerisin, läks asi kohe palju paremaks.
• Kolmas oli lauamäng Cash Flow. Oi kui ketta ma selle mängu peale läksin. Ma hakkasin nutma, kui Karl-Martin ütles, et sa seepärast ärritud, et vaatad oma mindsetile otsa. Me läksime riidu ja ta ütles veel, mäletan, et mulle ei saa midagi öelda, et kõik on kohe rünnak. Ja siis ma esimest korda elus üldse lasin endale kellelgi midagi mu rahakäitumise kohta öelda nii, et ma selle omaks võtsin. Nii vastik mäng tundus esialgu, aga nüüd ma ikka aegajalt mänginud kahe aasta jooksul. Kõige raskem minu jaoks oli see taipamine, et ma olen 27 aastat oma elus olnud orav rattas, kes raha tuulde laseb, selle asemel, et see raha enda heaks teenima panna. Arvestades kõiki mu sissetulekuid alates 14aastasest ma arvan mul oleks täna vähemalt kolm investeeringukorterit juba. Oleks poleks...

    Nüüd mind õpetatakse ja ma lasen end õpetada ka. Mulle on tutvustatud meelerahufondi, mis mind raskel hetkel väga aitas, kui mul seal 500 eurot oli. Mulle on tutvustatud kinnisvarasse investeerimise podcaste, LHV investeerimiskontot ja inimesi, keda tasub jälgida neil teemadel. Ise jälgin Instagramis igapäevaselt:

• Rahatreener (Martin Korjus) 
• Raivo Hein (miljonär) 
• Katri Teller (aasta investor 2023)
• Grant Cardone

     Rahakoti poole pealt olen ma ka 29aastasena Vitja, Viktor, kuid mindset liigub hoogsalt sinna Valentina suunas. Üks asi, mis Karl-Martin hästi õpetas oli see, et otsi kogu aeg võimalusi, kuidas tulusid suurendada. Et kui sa oma teadvuse avad võimalustele, mitte keskendudes takistustele, hakkavad võimalused ise tulema sinuni. Ja niimoodi ma mõtlesin, miks mitte teha oma hobidest samuti oma sissetulek. Ja sellega ma siin vaheajal, pärast esimest magistri semestrit, aktiivselt tegelengi.

    Olen hetkeseisul ümbritsetud inimestest, kes on investeerinud kinnisvarasse, krüptosse ja kuhu veel võimalik ning tegelevad igapäevaselt nende teemadega. See aitab ka minul väga hästi end rajal hoida ja kui mul nüüd haigushood on uuesti peale tulnud, siis enam ma ei kuluta niiviisi pidurdamatult ega võta enam laene. Mul on tunnetus, et see haigushoog, mis toona aastal 2021 oli, oli minu enda käitumismustri mitmesajakordne võimendumine, mis väljus kontrolli alt. Sest nüüd, kui ma stabiilsema tervisega elades olen pannud rõhku oma finantstarkusele, siis enam neid asju juhtunud ei ole, ka hullemate hoogude ajal.

    Mulle kirjutati selline info ka, et ma oleksin pidanud uurima, kas saab neid laene tühistada seoses oma seisundiga. Aga siinkohal ma hakkasin mõtlema, et kui kohtutäituri kaudu mulle eestkoste määrata, siis ilmselt näiteks investeeringu tarbeks kodulaenu saamisega oleks probleeme. Seetõttu otsustasin ise laen kogu ulatuses tasuda, et pank näeks, et ma sihukesest asjast välja ronisin ja parandasin maksekäitumist. Aga sellega on niiviisi, et igaüks oma võimaluste piires. Kõigil selles elus ei ole võtta Karl-Martinit, kes lahkesti tuleb ja õpetama hakkab. Koristab kodu ja teeb süüa sellel ajal, kui Kozma ületunde kütab. Siin on tugevat tugisüsteemi vaja. Üksinda ma poleks mitte kuskilt välja ronima hakanud. Mind on toetanud Brita, ema, Patrik ja Karl-Martin, kuni mul see refinantseering normi protsendiga peale sai. Keskkonnaga on tõeliselt vedanud!

    Vitja on ka okei olla, aga ehk pisut targemas võtmes. Paljud inimesed on rahul oma tööga kella kaheksast kella viieni ja neile sobib see rütm. Kõik ei taha tegeleda investeerimise ega finantsvabadusega. Kuid mis mulle ise elu õpetas, et elades oma selle psüühikahäirega on niigi palju stressi, ning kui veel rahaasjad stressi valmistavad mingi hetk, on väga raske.