Taipamine psühhoosidest

Mul on nüüd kogemust kuskil kümne aasta ringis elades skisoafektiivse häirega. Ja viimasel kahel aastal on olnud põhilised kogetust just skisofreenia sümptomid. Positiivsed sümptomid. Skisofreenias eristatakse positiivseid ja negatiivseid sümptomeid, millest esimene tähendab, et normaalsele funktsioneerimisele midagi lisandub. Luulud, hallutsinatsioonid, psühhoos. Negatiivsed sümptomid tähistavad seda, kui normaalne funktsioneerimine nõrgeneb. Näiteks meie kognitiivsed funktsioonid (tähelepanu, mälu, õppimisvõime, keskendumisvõime) vähenevad. Psühhiaatrias tähistatakse kergemini ravile alluvaid positiivseid sümptomeid.

Mis ma olen täheldanud, et organismi seisund, vaimne ja füüsiline, mängib suurt rolli selles, kuidas inimene on võimeline taastuma psühhoosist. Minu esimene psühhoos leidis aset siis, kui ma olin füüsiliselt väga maatasa ja samamoodi vaimselt. Mu keha oli alakaalus, ma olin söömata ja magamata väga pika aja vältel, mis puudutab baasvajadusi. Need olid katmata. Minu vaimne pool oli väga kahjustunud, ma olin väga traumeeritud ja mu keskkond reaalelus oli väga katkine. Psühhoosi tulles oli organismi vastupanuvõime väga väike. Ja ma kadusin teise maailma väga pikaks ajaks ja väga sügavalt. Lisaks tagasitulek oli raske, sest ma tulin tagasi katkisesse keskkonda.

Edasised psühhoosid on jäänud järk-järgult väiksema maailmaga kui esimene. Ma tõstsin kaalu kaheksa kilo võrra teadlikult, et kui peaks kaalukadu tekkima, siis on varu veel alakaaluni. Olen teadlik, magan, söön. Kui vaja, võtan unerohtu. Tegelen oma traumadega, et vaimsed "vigastused" oleks viidud minimaalseni. Ja kui toetamas on füüsis ja toetamas on vaimne tasakaal, siis on mu vastupanuvõime psühhoosile olnud parem, sest siin maailmas on ka hea olla ja mu maailmad ei kasva nii suureks enam. Samuti kui toimub äralend kasvõi natuke psühhoosi, on tagasi tulla lihtsam, sest siinne keskkond ei ole kehvem kui psühhoosi maailmas.

See puudutas siis armastus- ja eneseteostuspsühhoose.

Allikas: vikipeedia

Olen pannud tähele, et mida rohkem olen tegelenud armastusega iseenda vastu, seda nõrgemaks on jäänud armastuspsühhoosid ja ka nendest väljumine on muutunud palju lihtsamaks. Algallikas isa suitsiid ja trauma, millega tegelenud teraapias. Eneseteostusluulude koha pealt: kui reaalkeskkonnas on piisavalt eneseteostust, on suht savi kui tuled mingist maailma sõdade päästmise psühhoosist välja. Ei nuta üldse taga, sest päriselus on ka eneseteostust palju. Kui polnud, siis oli raskem tulla välja oma keskkonda. Ehk siis psühhooside puhul on väga toetav see, kuhu "maanduda" sealt tagasi tulles ehk keskkond ja teiseks mida vähem vaimseid "vigastusi" ehk traumasid, seda vähem psühhoos endasse neelab ka, sest vastupanuvõime on suurem. Pluss füüsilise keha tasakaal. Kui keha on tugev, jaksab võidelda paremini. Aga see on minu individuaalne kogemus. Mul ei ole skisofreeniat, nii et selles osas ma ei saa väita, et kõigil nii on, kellel on psühhoosid.

Kas sellise taktikaga on võimalik psühhootiline häire lõplikult välja ravida? Ei tea, arvan, et ei ole, sest traumasid võib elu jooksul juurde tulla ning eeldan, et on võimalik lihtsalt paremini hakkama saada.

See "teooria" puudutab ainult organismis loomulikul viisil tekkinud psühhoose, mis on grandioossed "ülespoole" psühhoosid. Kui on mängus kanep või mingite rännakute tagajärjel tekkinud psühhoosid, on keerulisem lugu nendega.

Tervitades

Karmen