This too shall pass

 Minu soovitus. Kui arst on öelnud, et taastumiseks on aega vaja, siis järelikult on taastumiseks aega vaja. Kõike jõuab ja "elust kõrvale jäämine" on üks väike sutsakas väga pika aja sees. Ma jäin ise koduseks mingiks ajaks ja võtsin vastu otsuse lõpuni raviga minna. Rehabilitatsiooni aeg ei pea olema selline, depressiivne, sugugi. Oma päevad on võimalik kujundada väga meeleolukaks ja tervistavaks. Pärast selliseid "sündmuseid" on depressiooni langeda lihtne, sest üldiselt sellised episoodid on väga destruktiivsed elule, aga oluline on keskenduda sellele, mida saab teha, mitte sellele, mida ei saa. 

Kõik võtab aega ja rõõmus meel ei pruugi tulla päevapealt. Alguses ma leinasin kõvasti, kõike kaotatut. Siis vabanes kõik, oli selline tühjusetunne. Siis tegelesin traumadega, mis juurde tulid. Valutasin pikalt veel. Ja kui olin endal lubanud kõike tunda nii nagu oli, hakkas tasapisi teotahe tagasi tulema. Lisaks võttis aega, et enesejuhtimine tagasi saada, sest maailmades lennates oled pideva dopamiinilaksu all ja reaalsuses seda dopamiini sellistes kogustes peale ei tule. On vaja vähehaaval proovida seda iseendale tekitada. Ja siin tuleb tähelepanelik olla kõiksugu sõltuvust tekitavate ainetega, näiteks alkoholiga. Mul 1x kuskil siin mõned kuud tagasi tekkis tunne, et jooks täis ennast. Ja siis üks sõbranna ütles, et joo siis ainult, kui oled õnnelik, sest muidu on see väga kiire tee alkoholismini. Ja siis ma otsustasin mitte juua, ning üldse hakkasin mõtlema, et ravimid sellises koguses ja alkohol pole mõistlik tegevus. Ja kui, siis natuke ainult, ja vahe ravimite võtmisega kolm tundi.

Ja siin ma nüüd olen. Käin koolis ilusti, ja tegelen enda arendamisega vaimsel ja füüsilisel tasandil. Minipuhkus :)