Tühistati või ei tühistatud siis

 Oli üks väga hooliv, heade peegeldustega ja asjalik kõne täna õhtul. Ja sain juba teise soovituse, mitte oma lugu VEEL jagada. Seekord argumenteeritumalt. Ma pikka juttu ei tee, aga hetkel jätkan blogis lihtsalt oma igapäeva kajastavate toetavate tegevustega, ja enne kui kõik projektid laivi lükkan, ootan, kuni ma olen "kaugemal" ja pole enam nii emotsionaalne, nagu mulle peegeldati.

Eks ma sihuke, "maailmapäästja". Lendan pea ees sisse kohe ja enda peale ei mõtle. Ma natukene veel olen mõned kuud ja küll jõuab, "hullusärgis" telliskivimüürist läbi joosta ja kõike, mida hing teha ihaldab ja süda ütleb, et on õige. Võib-olla, võib-olla, paari-kolme kuu pärast ma mõtlen, et "hullusärgis" telliskivimüürist läbi joosta polegi nii väga mõistlik tegevus. Aga võib-olla, on see mu südamesoov ka siis, kui emotsioonid on lahtunud.

Jõuame "maailma päästa". Ja peame selleks ise olema maksimaalselt tugevad, ja oma parimas vaimses vormis.

Ma mõned asjad võtsin praegu blogist maha. Ma otsustan nende avalikustamise üle mõne kuu möödudes. Ja seda tühistamise teemat ka kommenteerin paari sõnaga. Eks mind siin-seal tühistati päris julmalt. No sisuliselt jalaga pe*se ja tänavale, kusjuures, isegi sõna otseses mõttes. Ja kui sul paranoia on. Siis iga pisemgi negatiivne impulss ja halvakspanu kasvab sinu vastu olevaks leeriks, kes soovivad sulle halba. Ja ega ma ei teagi tänaseni, mis pilguga kes mind kus vaatas. Halvakspanu oli palju. Ja oli ka hoiakute võtmist ja kurb tõdeda, aga ka ründamist, ning ka julmakujulist vaimset vägivalda. Aga tõsi on see, et emotsioonid on veel kõrgel.

Rääkisin täna oma raviarstiga ja kaardistasime teraapiavajaduse. Tegelen. Läbielatut on ikka palju olnud. Korralik laadung. Siin peab veel kõvasti protsessima neid asju, enne kui laivi laseme kõik.

Ma korjasin kahe aastaga endale sihuke korralikud neli traumat äkki. Ma olen selle umbrohu maha niitnud küll juba, aga neid juuri pole veel kätte saanud ja ajab mingitel hetkedel ootamatult välja. Nii et ise arugi ei saa.

Korralik elamus. Mis ma ikka öelda oskan. Elasin pikka aega üpris suure surve all, ja see on okei, et surve alt vabanedes, vabanevad ka kõik emotsioonid. Arutelu kõige selle ümber oli väga palju ja see tollases seisundis tekitas stressi ja paranoiat juurde. Kujutage ise ette, kui teistele olev eeskuju muutub kõndivaks kontrollile allumatuks kahjuriks. Ega minu pähe keegi näind. Tänan tolereerimast ja mõistmast. 

Väga eeskujulik tegevus vaimse tervise edendajalt – märgata ja peegeldada, hoida teist inimest, et ta ei läheks endale uisa-päisa kahju tegema, kui ise veel nii haavatav ja emotsionaalne, lahtine. Mul teach ability ja vastuvõtlikkus on väga head, mõlemad. Ma kuulan inimesi ja lasen öelda endale asju. Konstruktiivne tagasiside on kuld.

Raske olukord oli. Väljapoole paistis, et ma totaalselt vilistan kogemusnõustajate eetikakoodeksile. Tegelt keegi ei teadnud, et ma omast arust päästsin missioonil olles terve maailma skisofreeniahaigeid hukatusest, et siis kõik koos käest kinni supervõimetega minna ja päästa maailm veel sõdadest ka ja siis saada Nobeli preemia, mille raha ma juba ka laiali jõudsin jagada Instagramis 131 likeja vahel, kes uskusid kõik, et ma päriselt ära teen. 

Mis tegelikult toimus: psühhoos ja VÄGA suureks kasvanud maailm. Ma veel plaanisin ka ravimitööstuse maha võtta, kusjuures, ja olin kindel, et mu pea kotis maksab miljon dollarit. Istusin raamatukogus vabal ajal ja õppisin farmakoloogiat... oi jah, see kuda ma sellisesse psühhoosi jõudsin, on omaette ooper veel. Valel ajal vales kohas. 

Ma plaanisin psühhiaatriahaigla JA SIIS WHO ka üle võtta ja neid juhtima hakata, et need skisofreeniahaiged kõik "päästa". Aga pole midagi. Õnneks on raviarsti isiksus kordades tugevam kui minu oma. Ja mulle "vajutati ära", pärast kõiki mu katseid seal inimestega manipuleerida oma haigusseisundis. Peaaegu kaks aastat käis see "jauramine" seal haiglas. Ja täiesti õpiku-näide sai sellest. Kuidas inimene üli profilt välja tuua. 

Siin ei olnud võtetena kasutusel lihtsalt ravimidooside suurendamine, vaid läheneti väga "peenelt" ja taktikaliselt asjale, kui nüüd tagantjärgi analüüsida. Kõik käis usalduse peale ja arst oli selle maksimaalseks tagamiseks ees kogu aeg mitu sammu.

See arst on konkreetselt oma patsientide eest täie nahaga väljas, ja võitleb kõvasti. Ema nimetab profiks seda arsti. Ma sihukest filmi vaataks küll, mis puudutab seda HULL 2.0 "seika". Nagu mingi action täielik :D

Sellest tuleks ehk teha eraldi postituski, kuidas TÜ Psühhiaatriakliinikus toimetamine käib ja kuidas nii ekstreemset haiguslugu käsitseti. Mõnel võib-olla oleks vaja pöörduda, aga hirm takistab. Oled tõesti hoitud seal. Ma hetkel ei taha meenutada ka, mis tsirkust ma seal kahe aasta vältel teha jõudsin, aga no psühhiaatrid, ilmselt näevad kõike oma praktikas ja peavadki olema meist tugevamad. 

Aga see konkreetne situatsioon, mis oli – ma arvan, kogemusest ja professionaalsusest jääb üksi väheks. "Pehmem" isiksus ei veaks sellist "pika võiduga mängu" välja ja võtaks täiesti teistsuguseid otsuseid vastu, olen kindel. Ma sain null kahju. Null. 

Ja paljud otsused, mis tehti, nõuavad konkreetselt "mune", sest suitsiid on ka alati oht ja sa pead patsiendi mõttemaailma läbi ja lõhki teadma. Ja ka tema võimekust mingites seisundites veel läbi ajada ise.

Ma kirjutan mingis postituses detailsemalt lahti selle õpiku muster näidise. Äkki mõnel noorel psühhiaatril on kasulik lugeda seda patsiendi perspektiivist ka. Just keskmes on see usalduse hoidmine patsiendiga siit minu poolt vaadatuna. 

Nii ekstreemses loos, kui see oli väga kriitiline see usaldus. Poleks seda olnud, ma oleks padavai leegid teind psühhiaatriast ja lõplikult ära lennanud "invaliidide maale". Ja kindlasti on kasulik lugeda seda ka kõigil neil, kes on potentsiaalsed psühhiaatria patsiendid, aga kardavad arste ja neid ravivõtteid. Peen värk, ja väga läbimõeldud, oskuslik, ütlen mina.

Ja lisaks, mis sellest pea kaheaastasest loost veel peegeldus, et raviarst peab oma patsienti nii hästi tundma, et sisuliselt oskab analüüsida, mis seal peas toimuda võib, kui tuleb üks või teine otsus. See on see, kuidas mina viimast situatsiooni tajun. Et arst nagu “nägi mu pähe” ja teadis TÄPSELT, mis seda isiksust kahjustab ja mis mitte. Ning kuidas tuua välja just selle isiksuse puhul minimaalselt valulikult.

Mul tekkis isegi mingi hetk täitsa koreograafia, tantsuline, väga võimas ning väga võimsa soundtrackiga "Kuidas "hullaris" inimesi ravitakse".

Ma viimati olin haiglaravi ajal pisut frustreeritud, sest me sattusime seekord kogu see kirju bande kokku sinna, aga kui ma küsisin abi haigla personali käest, muredega, mis mul olid, ja olukord oli lahendatud, siis me tegime kõik koos hoovis piknikku, ja lilli toodi ka iga päev. Juustesse ja vaasi. 

Seekord kuidagi oli jah. Seda ülevalpool olemist inimestel nii palju, ja meesterahvaste puhul on see veel omaette nähtus, mis kõik sellise high seisundis olemisega kaasneb. Mõistad küll, et nad vajavad abi kõik, aga endal vahepeal raske. Aga õnneks mingi hetk kõik on juba ravimite mõju all ja läheb rahulikumaks. Väsivad ära mürgeldamisest ja seisund tuleb tasakaalu tagasi vähehaaval. Lõpuks need tegelinskid, kes olid kõige silmapaistvamad, magasid diivanil norsates keset päeva. Sealhulgas mina. Ma lihtsalt elan muudmoodi oma seisundeid väljapoole – igalühel erinevalt.

Tagantjärgi on väga naljakas "seik" ja pole seda tunnet, et never ever again. Kui vaja abi taas, kindlasti pöördun uuesti ja olen pikalt, kui vaja. Olen olnud kokku haiglas 6-7 korda ja esimest korda kogesin säärast mürgeldamist. PS! MÜRGELDAMIST, mitte vägivalda. Valdavalt on rahulik olnud. Ja alati on võimalus, esiteks, oma palatis olla põhiliselt, – need ei ole sellised nagu filmides –, ja on võimalik personaliga rääkida ka, kui on muresid mingisuguseid. Nad on 24/7 valves ja reageerivad igale akna koputusele, ja on sõbralikud. 

Tore oli lõppkokkuvõttes. Sellesama bandega arutasime, et kahju on koju minna. Jagasime süüa teineteisele, väike diskens (piirides igati) oli ka hoovis ühel õhtul, ja olime teineteisele toeks, et haiglas oldud aeg läheks ladusalt. Vahepeal oli konflikte ka, aga absoluutselt igas grupis mingi hetk tekivad need, ja saime ise lahendatud enamjaolt. 

Lõpuks ma muidugi nutsin krokodillipisaraid arstile, et ma tahan koju, sest ma olen natuke "printsess" ja üksi olemise aeg on mu hapnik sisuliselt. Ma ei ole selliselt ehitatud, et ma pikalt suudaks ninapidi teiste inimestega koos olla. Ma veedan lõviosa ajast täiesti üksinda ja see ongi minu hapnik. Vastasel korral ma olen nagu tühjaks pigistatud sidrun :D. Aga kaks nädalat pidasin ilusti vastu, nii nagu plaan oligi. Räägin mingis postituses pikemalt oma elust haiglas viimase kahe aasta jooksul.

Enne neid avastusretki ma kusjuures olin haiglas kokku kuue aasta jooksul ainult kaks korda. Läksin maid avastama, sai minust "püsikas".

"Pikka juttu ei tee." nagu postitus algas :D ATH ja hüperfookus on blogijale vist parim combo...

Tänulik mind ümbritsevate, hoolivate inimeste eest

Karmen