Good health is better than being perfect

 Kes mu "vaimse tervise edendamise" ajalugu teab hästi, see kindlasti on pannud tähele, et ma olen max üle panija olnud oma haigusajaloo jooksul ja püüdnud ka teisi selle kaudu inspireerida, et ma olen kõikvõimas mf. Kust see siis ikkagi tulnud on või miks inimese psüühika võib haigestumisele sääraselt reageerida, nagu ta minul reageeris?

Vaata. Kui sa oled erivajadustega, siis alguses on see tunne väga kerge tekkima, et sa pole enam sit*agi väärt ühiskonnas ja pead olema teistest sada korda kõvem tegija, et olla väärt olla ühiskonna liige üldse. Minul oli väga pikka aega nii. Hetk, mil ma sellele mõtlema hakkasin, et äkki peaks rahulikumaks tõmbama ja teraapias tegelema asjaga, oli siis, kui üks vaimse tervise edendaja ütles selliselt, et sa oled kõike seda väärt ka siis, kui sa kõiki neid asju ei tee! Et siis käis see esimene klikk ära mul, et ma ei peaks vist ikka hardcore viisil ennast koormama, mida ma treenimiseks ise pidasin.

Perfektsionism on minuga kaasas olnud lapsest saati juba. Ma lapsena ei puhanud. Null. Ainult mega tamp kogu aeg 24/7, trennid-värgid, koolid-viied, esinemised-etlemised. Ja see võimendas seda, et mul kujunes välja bipolaarne meeleoluhäire, et kuidagi kasvõi organismi sundida puhkama vahepeal, viies see siis lõpuks depressiooni, täielikule väljalülitusele. 

Kümne aastaga oma haiguslajaloos ma olen nii mõnedki õppetunnid saanud. Näiteks see ka, mis ma jagasin, et ma pean hetkel ravima ja ei tohi juhtivat tööd teha kuni juuni 2025. Ma teen lege ära selle ka. Vana Karmen juba oleks "CEO" kuskil ja kütaks aga minna, täie rauaga. Hetkel ma konkreetselt võtan väga rahulikult asja. Ma olen muidugi iga nädal ühel päeval äärmiselt frustreeritud, et mul pole finantsilist vabadust ega sellega kaasnevaid hüvesid, ja kogu mu sissetulek kulub pelgalt koolis käimisele, aga ma saan hakkama sellega, need on väikesed frustratsioonid. 

Patrik ütles mulle nii: "Ravi lõpuni seekord. Nii kõrgelt sa veel kukkunud ei ole varem, ja et see oleks viimane kukkumine nüüd. Ravi lõpuni." Mulle kui täielikule karjeristile on see olnud väljakutse. Arvestades ka varasemat hävitavat perfektsionistlikku käitumist. Kas see tähendab, et minus enam perfektsionisti pole? 

:D:D:D, haha. “Elukestev õpe”, tundub olevat.

Te võite ette kujutada mis challenge võib vanale äärmuslikule perfektsionistile, Karmen Kozmale, olla kodus istuda juba veebruarist 2024. Väga raske on olnud harjuda. Algul pushisin vastu kõvasti. Aga eks inimene vastupanu osutades, nagu rääkinud olen, liigub kannatusse. Aktsepteerisin olukorda ja sisustan oma päevi väga meeleolukalt. Ainuke jah, mis pinda käib on see, et rahalised vahendid nii piiratud on ja ma ei saa otsustada oma asukoha üle, näiteks, või siis av-ks Dubaisse lennata. See käib täiega pinda.

Kutsun kõiki üles tegema täie enesekindlusega mingit asja, milles te sajaga sakite lihtsalt. Konkreetselt. Ei oska näiteks joonistada. Võtad joonistad pildi ja paned sotsiaalmeediasse selle üles ja kirjutad pealkirjaks, et Da Vinci on poisike su kõrval xdddddddd

Selle raames olen ma laulnud karaoket kodus juba kolm päeva, sest et ma tõesti laulan nii mööda kui üldse on võimalik. Viimati peol pakuti mulle kõigi ees laulda Serebro Mama Ljuba ja ma niiiiiiii häbenesin ja kartsin, et ma ei lähe, ma ei lähe, ma ei julge. Hakkasin võrdlema ennast nendega, kes ees nii hästi laulsid. Ja ma ei läinudki, ja niiiiii kahetsen nüüd. :( 

Ja nüüd näidates teile tegevust, mida ma ülihalvasti teen, filmin ma ülesse uuel nädalal, kuidas ma täie mõnuga kodus laulan karaokes Serebro Mama Ljuba, nii mööda kui üldse võimalik on laulda. Ma isegi ostsin endale “esinemise” tarbeks juustesse kollased salgud, et ma päriselt näeks “artist” välja ja saaks endale max rõõmu valmistada selles.

Enda aktsepteerimine, on suur võti kogu selle perfektsionismiga võitluseks ja see on selline hea "harjutus" alustamaks teekonda võtmaks end vastu sellisena nagu oled nii paljude asjadega kui võimalik. Mulle näiteks oli mega raske välja öelda, et mul on nikotiinisõltuvus. Ma varjasin seda väga pikka aega KÕIKIDE inimeste eest. Häbenedes seda, sest ma ju nii "perfektne". Aga sõltuvuse tunnistamine on üldse esimene samm sellest vabanemisel. 

Kutsun ka üles inimesi perfektsionismiteemadega teraapias käima ja hoidma oma tervist nii tugevalt seeläbi, et tervis ei peaks meid ise sundima puhkama, kas siis depressiooni või läbipõlemise või mingi muu tervisekahjustuse teel.

Vaadake nats enda sees ringi ja rääkige juttu selle sisemise perfektsionistiga. Ma ühel hetkel küsisin endalt: "Miks ma pean olema perfektne, ja teistest üle?" Vastus oli päris hea: "Sest sina oled loco ass hull, invaliid, aga teised pole. Sina pead endale kohe välja võitlema ühiskonnas, teised ei pea." Ehk siis mis me siit aru saame, võib isiklik stigma kaasa aidata väga-väga tugevalt perfektsionismile.

“Imperfections are not meant to be hidden; they are meant to be shared and celebrated.”

Tsitaati illustreerib allolev pilt läbi paljude hallide juuste, mis mul on nii noore naisena. Mis ei tähenda, et ka nendes ei võiks roos olla. Celebraten neid halle juukseid... ja nii peaks olema kõigega. 

Teie väga paljude "ebatäiustega" Karmen