Maniast, jätk

Ma tõin eelmises postituses välja, et ma pole 100% kindel, kas on õige hüpomania/mania ajal loobuda ajutiselt füüsilisest intensiivsest trennist. Nii et ma hakkasin uuringuid lugema.

Seal toodi välja, et selles seisundis võib tõepoolest provokida intensiivne treenimine seisundit. Ja üleüldse kui teed väga intensiivselt ja väga palju, võib see ka tasakaalu ajal provotseerida hüpomaniasse.

Ehk siis ikkagi see meeleolupäevik on siinkohal hea abimees, kuhu trennitunnid kirja ja siis leida omale sobilik tempo. Ma ise olin nii kaua ilma trennita, et kui lõa otsast lahti sain, kohe hakkasin “hullu panema”.

Seda infot ma ei leidnud, aga minu meelest on nii, et kui on kas hüpomania või mania, siis dopamiini niigi toodetakse üle. Ja trenn toodab juurde seda. Et pigem jalutamine – venitamine.

Võimaluse korral, kui seisund võimaldab, soovitan lisada lõunauinakud. Ma eile sundisin ennast pikali ja magasin päeval 9 öötunnile lisaks veel 2. Ja eile läksin kell kaheksa õhtul juba magama, et jõuda enne koolipäeva 10 tundi täis magada.

Ma hetkel kaardistasin kõik oma igapäevased dopamiiniallikad ja tegin ajutise endexi nendega. Nt muusika kuulamine 0, scrollimine 0. Ja kui tekivad fantaasiad praeguse aju aktiivsusega, mis annavad seda dopamiinilaksu juurde kõvasti, siis katsun mingit objekti reaalelulist, või hakkan puid vaatama, tuues end kohe tagasi tavaolekusse. Olen enda puhul täheldanud, et on tugev positiivne seos intensiivse muusika ja “aju filmide” vahel (sõna “positiivne” ei tähista selles lauses sõna “hea”, vaid põhjus-tagajärg seost).

Ilusat puhke-, kooli- või tööpäeva!

Karmen