Maniast

 Maniakaalsete episoodide ajal (bipolaarne meeleoluhäire) vahel inimesed hospitaliseeritakse ka. Tihti ma eeldan, et ka sellepärast, et inimene ise ei tunnista haigushoogu ja pole võimeline "tagasisidet" võtma, või pole enam võimalik haiglaravita inimest välja aidata. 

Sain eile õhtul küsimuse, et ega ma pole pannud tähele suurenenud hüperaktiivsust. Ma vastasin eitavalt, aga siis hakkasin viimaseid kuid hindama ja mõistsin, millal sai alguse hüpomania (maaniaeelne seisund) ja millal sai alguse võimalik et maania ise.

Millest ma siis aru sain:

• inimestelt tulev info jõuab minuni võimendatud kujul, mis tekitab minu vastustes impulsiivsust
• palju ideid, mis alati pole kõige paremini ajastatud või pole üldse head ideed
• ebaratsionaalselt suurte eesmärkide seadmine
• elu kardinaalselt muutvad otsused
• eneseväljendus suhtlustes pikkade e-mailide ja tekstidena messengeris, kus on palju liigset infot

Ideed ma soovitan panna kõik kirja ja mõelda üle elluviimise osas natuke hiljem, kui hoog on kontrolli all. Ma hetkel panin päris mitu elumuutvat "projekti" stopile ja ootan rahulikult.

Soovitan tarbida rohkem kaloreid päevas kui muidu, just kvaliteettoitu, sest keha põletab rohkem.

Ma 100% kindel ei ole, kas see on õige, aga ma hetkel lühiajaliselt loobusin keha füüsilisest koormamisest, trennist, ja käin lihtsalt jalutamas ja venitan.

Muusikat kuulan hetkel pigem aeglast, rahulikku, meloodilist.Tunnen, et agressivsemapoolsem muusika võimendab aju "üle kuumenemist". 

Suhtlen vähem sotsiaalmeedias, ainult nendega, kellega vaja. Scrollin hetkel kord päevas ainult ja isiklikel kanalitel mingit infot ei jaga, postitan ainult pilte vahepeal, et koolis jne.

Jälgin oma kirjutisi inimestega, et ega pole sinna sattunud liigset infot. Vajadusel redigeerin. Paar "pange" juba on paari võõra inimesega, aga pole hullu, nad unustavad ära selle :D nüüd olen teadlik, saan juhtida.

Juhul kui keegi ütleb, et on maania või suurenenud aktiivsus, pole see rünnak, vaid hoolimine. Ja kindlasti mida teha, usaldada ja küsida ravimeeskonnalt abi sellega. On arusaadav, et maanias olek annab tunde, et meil on natuke tekkinud "supervõimed", aga paraku on nii, et needsamad supervõimed töötavad pikas plaanis meie vastu, mitte poolt, omades destruktiivset mõju meie elule. Elus saab võita kahte moodi: pikalt ja lühidalt. Maanias olek on lühike võit, sest järgi tuleb depressioon. Võita on vaja pikalt. Nii et küsige abi alati sellega ja laske end välja tuua. Mida varem, seda parem, seda vähem valulikkust.

Minul miks ta tekkis, ma ise arvan, on see, et ma viibisin väga suures stressiseisundis. Mul oli palju asju, mis tekitasid mulle suurt stressi, sest ma olen palju läbi elanud ka viimastel aastatel. Ja ma sain nö selle koorma alt lahti ja lendasin kaselatvadesse ringe tegema, nagu ütleb mu ema. Teadvustamine teeb olukorra juba kõvasti paremaks, sest lisaks ravimitele ja puhkusele, sõltub väga palju omaenda tegevustest ka, kuidas edasi kulgema hakkab. 

Näiteks saab kohe piirama hakata kohvijoomist. Ma viimasel ajal olen tervelt kaks joonud. Saab tõsta kaloraaži. Saab kõik ettevõetud projektid korraks pausile panna, et aju mitte koormata. Saab redigeerida sotsiaalmeediast tuleva info hulka. Saab kontrollida, mida ja kuhu postitad ja kuidas suhtled. Saab filtreerida oma vastuseid võimendatud kujul tulevale infole. Saab fookust panna rohkem baasvajadustele – ma jätsin nädalaks söömise unarusse, sest panin suured eesmärgid valesse kohta ja lasin ennast "neelata" nendel, tekitades endale tempo, kus ei jõudnud korralikult süüa enam, unustades selle.

Eile koolis oli vahva seik. Mind lükati tanki meie rühmas, grupiliidriks. Ja pandi klassi ette väitlema teiste gruppide liidritega. Ja see oli väga elav väitlus ja ma seisin seal, kõik vaatasid mind ja siis esitasid väga tugeva energiaga oma vastuväiteid. Aga minuni jõuab ju kõik hetkel võimendatult, nii et ma seal lihtsalt üle terve kere päriselt värisesin klassi ees :D ma väitlesin vastu, sest ma olen hetkel julgem ka, aga ikka see oli väga hirmus.

Uuel nädalal on vastuvõtt juba :) ma praegu ise ei hakka ennast diagnoosima ikkagi siin etteruttavalt. Midagi mul on, vb ikkagi hüpom., aga maania ajal vist ikkagi tekst nii rahuliku energiaga ei tule. Või siis teine variant: mul on nii palju kogemust, et ma suudan okei paista :D hetkel kui kirjeldaksin oma enesetunnet, siis see on "zen". Aju on puhanud ja rahulik, mõtteid ei ole nii palju nagu eile näiteks, aga vaatan jälgin siin, mis päeva jooksul veel dünaamikat ilmneb.

Mulle kunagi üks kliiniline psühholoog jagas HÄSTI head meeleolu graafikut, mida täidad iga päev ja seal ma ei mäleta kas oli Likerti skaalal või 10 palli süsteemis see aktiivsuse märkimise koht ka. Ma otsin meilidest selle välja ja teen endale ka mingisuguse skaala moodi asja, ja ka mingid kontrollküsimused, mis kirjeldavad minu individuaalset maniakaalsuse mustrit.

Seal tabelis on kaardistatud töötunnid, õppimisele kuluvad tunnid, menstruatsioonitsükkel naistel, unetunnid, ravimite võtmine, trenn, füüsilised haigused, puhatud tunnid, meeleolu tase (depressiooni poole kalduv vs maania poole kalduv), einete arv päevas: ja siit saab omad järeldused teha ja "kalkuleerida" mis tempo on parim. Ma lisaks veel iganädalase kehakaalu numbri ka sinna. Ja ka käesolevate lisaprojektide arvu. Mul on küll sellist tabelit praegu vaja. 

Mis ma ise tunnen, mis on põhiline trigger, ikkagi stress. Asju teha on okei, aga kui on tunne, et sa pead tegema perfektselt ja 100x paremini kui teised, siis hakkad üle panema ja ennast stressi viima. Mul tekkis selline efekt, et kuna ma eelmine semester olin tervislikel põhjustel akadeemilisel puhkusel ja jäin maha, siis ma panin eesmärgiks lõpetada see aasta ja cum laude. Tööl samamoodi, mitte teha oodatud tulemust ÕPILASENA! Vaid kohe teha nii palju kui võimalik üle saja protsendi. Et see tegemine tegemiseks, aga kuidas teha on võti asja juures. Tõmbasin nüüd siin tuure korralikult maha ja ausaltöeldes kahekümne kuuendal Kliinikumis psühholoogi vastuvõtul ma isegi ei tea, kuidas seal tundi mahtuda talle. Mul on mingi viiskümmend seitse uut traumat, mis kõik põhjustavad mul seda perfektsionisti avaldumist tugevalt... 

Kooliasjadega on raske keskenduda ka, et mingeid materjale läbi töötada, sest ma tahan kogu aeg "liikumises" olla. Mul aitab palderjaniekstrakti tablett hästi sellega. Ma julgen sellest siin rääkida, sest see on käsimüügi ravim, aga kindluse mõttes konsulteeri oma arstiga enne üle, kas see on sobilik lahendus Sulle ka. Mina suudan paremini keskenduda, kui ma olen pisut madalamas aktiivsuses oma ajuga, kui praegu. Koguseid ma siia ei märgi teadlikult. Seda küsi palun oma arstilt, mis on sobilik annus Sulle ja kas selline "plaaster" korraks on tervitatav üldse.

Seekord ise tasakaalu otsides, jahtides pikki võite

Karmen

Ma tegin praegu endale sellise. -5 on depressioon, +5 on maania. See, mis ma sain kliinilise psühholoogi käest, on palju detailsem, aga ma ei leidnud seda enam. Pean uuesti küsima. Mida ma soovitan lisada juurde, on ka ravimite võtmine. Mul ei ole ununenud ja ma jätsin lisamata. Minu jaoks mis on kriitilised hetkel on unetunnid + kas unerohuta või rohuga + kas ärkasin üles keset ööd või mitte, ja ka mis on nädala töötunnid, sest õppimine on ka töö. Ja siis meeleolu ja AJU AKTIIVSUST trackida. Täna ikkagi tuli sihuke +3 ära, normaalne on 0-+1 minu skaala järgi.

Hea test selle jaoks mul endal: proovin lugeda midagi rasket. Kas saan või ei saa. Mina individuaalselt ei saa keskenduda, kui on väga tugev üleaktiivsus.