"Must" ja "valge"

Ei ole lihtne, kui kaotad ajutiselt võime tööd teha. 

Ei ole lihtne, kui oled pidanud loobuma järjestikustest tööpakkumistest. 

Ei ole lihtne, kui platvormid, mida oled aastaid ehitanud, on lagunenud. 

Ei ole lihtne, kui lagunevad paljud suhted. 

Ei ole lihtne, kui oled pidanud protsessi käigus katkestama viis töösuhet. 

Ei ole lihtne, kui vedasid kevadsemestrist nibin-nabin välja, olles suure surve all. 

Ei ole lihtne, kui ajutegevus ei teinud koostööd. 

Ei ole lihtne olnud olla tugevam, kui tegelikult oled. 

Ei ole olnud lihtne kõiki kaotusi leinata.

"Sometimes it`s okay if the only thing you did today was breathe."

videolõik "Must" ja "valge"

Ma ei ole si*a sees enam ja ma olen väga tänulik kõigele tänasel seisul. All makes sense now. Aga nendele, kes on, ma ei hakka ütlema, et olete ka tänulikud aasta pärast. Kui keegi mulle oleks öelnud, ma oleks närvi läinud selle inimese peale. Si*a sees on rõve olla. Aga nii palju ütlen, et see on mööduv. Mingi erakordne tugevus tuleb samuti kaasa nendest olukordadest. Kui me nii valime...

Ja levib mingi vale arusaam, et ma olen max tough badass, kes paneb igalt poolt läbi, selg sirge. Ma ikka olen päris palju kannatustes ka olnud nii et eluisu väga ei eksisteeri. Videos on näha seda "nõrka" poolt ka väga tugevalt, kui ma olen pidanud laskma endal olla ja leinata. Tugevus on jah võib-olla see, et ma ei karda selliste protsesside sisse minna. Aga nendel hetkedel sisekõne on jube. Ausalt on jube. Ma olen maailma saamatuim, mõttetuim ja väärtusetuim inimene siis olnud enda peas.

Ma arvan, et inimesed pole lihtsalt meie ühiskonnas harjunud väga oma nõrku hetki välja näitama. Ja seepärast ma seda teengi – kõigil on neid. Ka nendel, kes on tugevad ja väljapoole säravad.

Ma vahepeal kahtlesin, kas tulen eluga välja või mitte. Aga siis jälle see parima sõbra lause: "ÜKS PÄEV KORRAGA!" Ja niimoodi omas tempos rahulikult protsessidest läbi, kuni enam ei valuta midagi kuskil.

Ja see on ka okei, et pole isu absoluutselt mitte midagi teha. Nagu tsitaat ütles, hingamine on ka piisav tegevus vahel... Oligi selline periood, kus rämpstoit ja pikutamine, scrollimine olid mitu kuud põhitegevused, ja see oli okei mulle. Ju ma vajasin seda.

Ma pole kümme aastat sellist sisekõnet kogenud, nagu aastal 2024. See oli maapealne põrgu, mis mu sees toimus. "Ma ei suuda. Ma jäängi selliseks. Ma pole väärt armastust. Keegi ei taha minusugusega olla koos. Ma olen invaliid. Ma ei leia kunagi tööd. Kõik vaatavad mind imelikult. Ma ei saa kunagi laste kasvatamisega hakkama. Ma olen läbi kukkunud. Ma ei vääri häid asju oma ellu. Minuga ei juhtu enam mitte kunagi midagi head."

Praegu on nii, et minuga juhtuvad järjest väga head asjad, ja mul on väga tugev trauma response. Esimene mõte: "Pole võimalik. Midagi peab kohe väga halvasti minema." Ja hästi tugev oversharing tekkis ka. Tegelen teraapias nende asjadega.

Tugevat meelt ja kannatust soovides

Karmen