HULL 2.0

Pildid, mis artiklis, ei anna edasi seda, mida see tähendas kõik. Mu elust ei jäänud midagi alles, ja oli tunne, kus ma leban hapnikuta omaenda vereloigus hullusärgis keset varemeid, ja inimesed peksavad mind jalgadega…

 Sünnime. Mingisse keskkonda. Ja kujuneme vastavalt sellele. Osad meist kasvavad vägagi eluterves keskkonnas, kui teised mitte. Kogedes enda ümber palju ebaelutervet, ning saades kaasa traumasid.

Kõik, mis meie elus juhtub, on meie enda valik. On erandeid, kui keegi kasutab füüsilist vägivalda ja kuritarvitab meid. Aga muidu, kõik, mis juhtub, on meie valik.

Miks osad inimesed “oskavad” ja teised “ei oska” valida? Psüühika eripärade tõttu. Katkine psüühika ei ole võimeline tegema tervislikke valikuid.

Ma olen 11 aastat võitlend, roppumoodi, et olla täna see, kes olen. Ja see on elukestev töö, kus ei ole finišit. Aga areng on nüüd sealmaal, et luua teine bestseller.

70% raamatust on story telling, kui ülejäänud 30% on traumataustaga inimese valikute ja elutee analüüs, jõudmaks eluterveni, kaasates analüüsi vaimse tervise spetsialiste.

Ma võtan rahulikult – see on suur projekt ja kõik omal ajal. Ma teen seda eelkõige iseenda jaoks, kuid mitte vähem missioonitundest.

Kes on lugenud artiklit ja kuulanud podcasti, siis ärge laske ennast ilusatest piltidest ära petta. See ei olnud ilus teekond. Tervenemine ei ole kunagi ilus teekond, ega ka sirgjooneline mitte. Ja kõik see ei tulnud mul kergelt. Rõvedalt raske.

Sellistest asjadest läbi minemine nõuab päris suuri mune, tunda kõike. Ja saagu sellest raamatust sõber, kes julgustab läbi minema. Kui minna ringiga või vältida, siis see tulemust ei anna. Ainus tee millegi muutmiseks on tee otse läbi. Läbi kõikide tunnete. Ja selle tarbeks on vaja küsida abi ja tuge.

Kui ei lähe ringiga, vaid lähed otse läbi, lastes end toetada teekonnal, on autasud võimsad. Aga eks kõigest omal ajal raamatus.

Soovin kõigile tervislikke valikuid

Karmen