Sneak peak raamatusse

Järgneva kogemusloo jagamise eesmärk on nagu ikka ja alati, tõsta teadlikkust ja "avada silmi". Minu isikbrändi üheks osaks on saanud toores ausus, ning rasketest asjadest rääkimine. Selle looga tahan julgustada teisi alustama otsast peale, tehes elus järjest paremaid valikuid.

Perioodil, mil raamat välja tuli, läks mul päris hästi. Lõpetasin ülikooli, mu tervis oli enam-vähem, liikusin edasi hävitavast suhtest, sain esinemisi, ja asusin tööle kogemusnõustajana ühte erakliinikusse, ja ka Tartu Ülikooli Kliinikumi akuutosakonda. 

Mul oli too periood õlgadel ka väga suur raskus. Ma tõmbasin endale bipolaarse mania ajal kümmetuhat eurot kiirlaenu kaela, ja see oli just see periood, kui elektriarved olid laes, nii et mul oli probleeme hakkama saamisega.

See periood kattus ka ajaga, mil kohtasin uut inimest. Tema oli rahatark ja aitas need küsimused ära lahendada. Soovitas teha ületunde, konto väljavõte võimalikult esinduslikuks saada, ja seejärel pangast refinantseerimislaenu taotleda. See ületundide jada kestis üle aasta, ja pani korraliku põntsu mu vaimsele tervisele.

Elustiil uues suhtes oli arvestades minu häiret hävitav. Ma olin armumisest nii pimestatud, et unustasin oma reziimi üdini. Kartsin välja jääda. Niimoodi sageli läksin pikalt tööpäevalt otse peole, ja siis hommikul uuesti tööle. Tolle seltskonna peolaualt ei puudunud narkootikumid, nikotiin ega ka alkohol. Nii palju mõistust mul oli, et mitte suitsetada midagi, mis võib mu hävitada. Aga neid uusi nikotiinividinaid tahtsin proovida, ja kuna mina olen kergemini sõltuvustele kalduv, jäin ma juba esimesest mahvist nikotiinisõltuvusse. Minu ravimitega on lugu nii, et nikotiin pärsib ravimite mõju ja nad ei saa korralikult oma tööd teha. Alkohoolsete jookidega ma samuti piiri ei pidanud.

Elasin niimoodi päris pikalt, ja mu endine stabiilsus, mis oli saavutatud üheksa aastaga, oli juba kõikuma löönud. Ma tegin valesti, et ma lasin pimestatuna õhku oma kaua saavutatud elustiili: karsklus, eluaegne mittesuitsetaja, unereziim, treening jne. Arst hakkas vähehaaval mu minimaalseid ravimidoose korrigeerima.

Ja siis. Ja siis mu kaaslase sõbrad kutsusid meid kontsertile. Nad kirjeldasid seda nii, et saab elavat muusikat ja saab rännata. Ma ei omand halligi ettekujutust, mida see tähendab, aga ohutaju mul puudus, sest tundmatu ala. Nii ma siis läksin.

Sinna jõudes läksime pikali, käidi meid mingite kõristitega üle, siis tehti meiega harjutusi, ja siis hakkas mängima elav shamaanimuusika. See kestis vist kokku mingi tund aega, aga tunne oli et, kümme minutit. Ja noh hallutinatsioonide hulk selle rännaku vältel oli "imetabane". 

Tõusin püsti, läksin koju, mis seal ikka, tore ju. Ja siis hakkas vaikselt ligi hiilima minu senimaani pikim, kaheaastane psühhoos. Minu luulumaailmas olin ma nõid, kellel on võimed, kes suudab kätega leeki juhtida, ning kes on esimesena maaimas psühhootilisest häirest terveks saanud. Kelle ülesanne on päästa hukatusest ka kõik teised maailma skisofreeniahaiged, et kõigil saaks võimed avaneda, ning seejärel kõik koos minna ja päästa maailm sõdadest. Ning saada selle eest Nobeli rahupreemia. Kui ma jagasin seda infot rännakute läbiviijatega, ütlesid nemad, et kõik on õige ja kõik see juhtub. Ja minu kaaslasel tollasel ilmselt pole tänaseni halli aimugi, mis asi on psühhootiline häire. Vastasel korral sa pole nii ignorantne, kui inimene, kes su kõrval, selliseid asju läbi elab

Mina olin ju missioonil, ja mul oli vaja oma võimed lõpuni kätte saada. Niisiis aasta pärast ma läksin uuele rännakule. Esimesel korral rändasin ma "valgusesse". Nüüd teine kord "pimedusse". Seal pimeduse maailmas ma nägin mida ma nägin, rännaku ajal ma vappusin hüsteerilises nutus. Ja noh, kui läbi oli, siis algas alles õige pidu pihta. Ma sain tugeva paranoilise psühhoosi, mille vältel uskusin, et mind tahetakse tappa ja mu karjääri tahetakse hävitada. Ja põhiline mis oli, oli see, et need rännaku läbiviijad on kadedad mu peale. Pahad nõiad ja ei taha, et ma oma eluarmastusega, kaksikleegiga, kokku saaks. Sest siis avaldub mul telepaatia ja ma võtan nendelt sära. Kui haiglas olin mingi viiskümmend korda aasta jooksul, siis olid mul hallutsinatsioonid, et nad nõiuvad mind öösiti, et ma magada ei saaks, ja seetõttu ma ärkangi iga öö samal kellaajal.

Lõpuks ma ei tea mismoodi mu arst selle ära taidles, aga ta sai mul ravi paika. See võttis kaua, ja ma sündmusi hoian raamatusse ka, millest kõigest ma läbi käisin, aga lootust on praegu, ühesõnaga.

Ja siis nagu. Kui elu pilbasteks oli, ei olnud see see koht, et hakata süüdistama oma endist kaaslast, et miks ta mu hülgas ja miks tema viimased sõnad mulle olid: "Sa oled eemaletõukav. Tõmba nahhui mu elust!" (Ta sai natuke kurjaks, et ma talle kuus tuhat eurot keeldusin tagasi maksmast. Selline tabel oli siis tehtud, et ma ka ikka kõikjal kaasas käia saaks ja välja ei jääks tema elustiilist. Mul too hetk oli ausalt sellest kuuest tonnist täis pohlad, sest mu elu oli hävinud seal seltskonnas ja ma olin suitsiidi äärel, kui oma aju kaks aastat terve meeskonnaga päästa püüdsin.) Ja see ei old ka see koht, kus süüdistada rännaku läbiviijaid nii vastutustundetu ettevõtmise eest. Pigem see oli see koht et, mis tervenemata osa minus paneb mind valima enda ümber "kriminaale" ja otsima selliseid seikluseid.

Ega ma ütlen ausalt me istusime terve seltsonnaga maha ja panime plaani paika. Et nüüd tuleb tegeleda oma traumataustaga S Ü V I T S I !!! Ja ajule hakata uusi juhiseid andma. Et a) katkistest inimestest hoiad eemale b) üks president saab olla riigis, rahune maha oma saavutushullusega palun ja c) lõpeta ära miljonite jahtimine, ja otsi endale lihtne mees, kes osaleb su haiguses ja raha pärast trammi alla ei viska.

No raamatusse saab detailselt. Kuidas ma ennast traumast neid inimesi nähes täis lasin ja kuidas mind oleks napilt vägistatud jms. Korralik "seiklus". Aga noh. Hetkel ka veel väljakutseid. Mu laste saamine on endiselt rännakute tagajärjel löögi all. Ja uusi suhteid raske luua, sest ma endiselt traumeeritud kõigest. Aga head inimesed mu ümber praegu, nii vanad kui mõned uued. Ja raviarst kutsub iga kuu, terapeut kaks korda kuus. Tööandja tunneb ka ikka aegajalt huvi, kuidas kulgeb.

Pole midagi. Valulik, aga õpetlik. Ja noh sain isegi vara tulema :)

Hetkel ma täiega tubli. Mul on "vana" rutiin taaselustatud ja stabiilsuse perioodid on järjest pikemad. Viimane piisk karikasse oli see, kui arst ütles, et see ise sünnitamine suur küsimark. Siis ma olingi endamisi et, mind ei koti mul on plaan, ja viin ellu seda praegu. Elan nigu nunn :D

Aga põhimõtteliselt nagu. Ainuke, kes vastutab laias laastus, olen mina. Ma olen valinud sellised kogemused. Ja seetõttu ma tegingi kaheks aastaks pausi, et oma psüühika normi tõmmata ja enam mitte "tsirkusesse" sattuda. Ja ma olen teinud valikuid nüüd siin hiljem: sõbrad ütlevad, et muutust on näha ja valikutel on kvaliteet.

Kui tundub kellelegi, et elu on ebaõiglane, kõik teevad liiga ja saatus on õnnetu, siis noh, sellist asja pole olemas. Ise rajame teed endale. Mine küsi terapeudi käest, miks sul elus nii juhtub. Ta selgitab sulle ja toob välja su psüühika tahud, mis on probleemsed. Ja siis hakkate koos seal taidlema, et kuidas elus paremaid valikuid teha.