Sneak peak raamatusse HULL 2.0

 

Põhimõtteliselt. Enamus, mis sinuga elu jooksul juhtub, on su enda valik. Sa pole süüdi alati 100%, aga see on su enda valik. Kui sa oled täiskasvanu, ei huvita mitte kedagi ega midagi see, miks sa satud pidevalt kahtlastesse olukordadesse. Ja need, kes sind ära kasutavad või tekitavad sulle traumasid, ei vastuta selle eest. Nii kui suureks saad, vastutad sa oma traumade eest ise. Võtad jalad selga, lähed terapeudi juurde ja vaatate koos asjale otsa.

Mina oma traumadega olen elanud tsüklis. Kus kindlad tegevused viivad sarnaste olukordadeni, ja õppetundideni, lihtsalt inimesed vahetuvad. Minu ajule sai lapsena selgeks, et katkine mees on oma. Teda tuleb armastada, hoida ja aidata. Ta on abitu, teda tuleb tervendada. Katkine mees on mulle tuttav, turvaline ja oma. Nii ma käisin ca 15 aastat mööda katkisi mehi, kuni sain surmalähedase kogemuse, mis oli piisavalt triggerdav minu jaoks, et ma suudaksin mustri lõhkuda.

Üks suhe, mis mul ennist oli. Ma tulin sealt tagasi invaliidina sisuliselt. Nii et mu elust polnud isegi et mitte riismeid alles. Null. Null kõike. Isegi null tervist. Suhe algas kõik väga ilusti, aga point on selles, et kui sinu sees on tühimikke, tervenemata osasid, siis noh sa ignoreerid punaseid lipukesi. Sa oled ise nii katki, pole tervik, et andke ükskõik mis karikas ette ja ma joon sellest isu täis, kuni mu haavad on kinni. Ja nii ma sattusin "kriminaalide" seltskonda...

Ühel heal päeval kutsusid kaaslase sõbrad mind kontsertile. Et saab elavat muusikat ja rännata ka. Ja noh muidugi ma läksin. See kontsert osutus šamaanirännakuks ja ei läinud kaua, kuni ma tundsin, et mul on psühhoos. Mille peale öeldi, et psühhoos ei ole halb asi üldse. Ja pane kirja kõik, mida sa kaasa said oma võimete koha pealt oma psühhoosist. Lisaks öeldi, et kindlasti tuleb minna nende juurde ka vaimsete võimete avamise kursusele ja samuti õpetavad nad telepaatiat. Ja oma arstile tuleb öelda, et kolisin riigist välja ning tulla antipsühhootikumidelt maha. Teadagi, nende teenused on superkallid ja noh suht geniaalne ärimudel.

Ma mingi hetk olin täiesti kadunud paariks aastaks. Ja ma uskusin, et ma olen nõid, kes päästab skisofreeniahaiged, avades nende võimed. Ja siis koos nende võimetega päästame maailma sõdadest. Aga mingi hetk hakkas koitma, et nende inimeste tegevus on pehmelt öelda kahtlane ja kahjustab mind ju. Väljendasin nende eestvedajale seda. Kuni jõudsin selleni, et läksin uuesti rännakule, et varjutööd teha. Pärast rännakut küsis sõbranna mu käest, a kuule, miks mulle ainult pritsiti üks doos, aga sulle kuus doosi. Siis ma küsisin vastu, et misasja meile pritsiti midagi või. Ja uurisin siis läbiviijatelt, et mis ainega tegemist oli. Vastati, et rahustava toimega. No ma ei tea ausaltöeldes. Kahtlane ikka. Põhimõtteliselt kogu maailma viha ja agressioon ja kättemaks oli minu suunas pärast rännakut. Mul oli nii ulmeliselt intensiivne paraoiline psühhoos, et see ei piirdunud ainult luuludega, kus mind tappa tahetakse, lisaks mind hävitada, vaid mul olid ka hallutsinatsioonid telefoni ekraani peal. Mis hoiatasid, et maja ees on must auto. Sees istuvad relvastatud mehed, kes mind tappa tahavad.

No sihukesena käisin ma ringi veel aasta. Sest ega arstil oli ka pingeline. Edulugu nullis. Isegi mitte nullis, vaid miinus viiesajas. Ja ega ma kukkusin aasta otsa haiglasse tagasi ja seal polnud selge, kas ja millal see asi korda saab meil. Noh kuni sai. Ja seikluseid selle ümber oli meeletult mul, sest maailmad olid enneolematult suured. 

Vahepeal noh, kui tervis parem oli. Ma emale ütlesin, et need debiilikud hakkavad mulle valuraha maksma. Ema küsis, et mis sa arvad, mingi miljon korvaks need kahjud sulle v. Tahad sa sihukest sitast raha v, mis on tulnud riigi petmisest ja inimeste haavatavuse pealt teenimisest.

Ja noh mu kaaslane, hetkel, mil viibisin "invaliidi staadiumis". Ei saanud nagu üldse aru, et ma ei ole funktsioneernud juba kaks aastat ja asi on väga pekkis. Ta sisuliselt viskas mu tänavale, tegi vaimset vägivalda, manipuleeris mind psühhootilisena ja nõudis mult 6000 eurot. See raha oli siis selle eest, et tal oli tehtud exceli tabel, kuhu ta kandis sisse kõik sõidud ja väljaskäigud ja sünnipäevad, et mina saaksin oma võimaluste juures talle võlgu jäädes tema elustandardeid nautida. 

See asi lõppes nii. Et ma helistasin talle, ütlesin et, t*ra võta mask maha nahhui. Ja jäta mind rahule, kui te kogu seltskonnaga vangi minna ei taha. No ja siis ta ütles et tema jaoks kogu see psühhoosikäitumine on eemaletõukav ja miks ma peaksin temale toetuma oma tervisega, kui me lahus. Ja viimased sõnad olid "Unusta see raha ja tõmba nahhui mu elust."

Ja nüüd olukorra analüüs. Kuna ikkagi minul on suurushullustus ja taste meestes sama, mis politseil. Siis ikkagi ma valisin kahtlaseid inimesi enda ümber ja mu valikud kujunesid vastavalt ka. Ja sain ka vastava tulemuse. IGAT OLUKORDA TULEB ANALÜÜSIDA! MILLINE TERVENEMATA OSA MINUS SELLE VALIKUNI VIIS? Ega need pasakotid sorry. Neid ei huvitanud. Nad ei võtnud vastutust keegi. Ise käisid "suhtlemas" ise vastutad ka. Oluline lihtsalt on aru saada, milline sinu trauma selle kõigeni viis. Ja siis minna terapeudi juurde. Ja taidlete koos seal. No raviarst ütles mulle lihtsalt et, kas sa nüüd juba saaksid aru lõpuks, et üks president saab olla riigis. Ja oled väga piisav ja "lahe" ka siis, kui oled näiteks keskmise meeskonna juht. Nooo ma kinda sain aru nüüd küll jah :D aega läks, aga asja sai. Õppetund missugune. Praegu ma juba itsitan, ausaltöeldes. Kaks aastat tagasi väga naljakas ei olnud, aga nüüd kui järjel taas siis noh. Hullem kui seebiooper :D