Audioraamat on väljas
Tere ilusat kevadet vaikselt juba :)
Ärkasin täna juba nelja paiku ja olin öösel saanud DMi, et “Karmen, kuulan su raamatut.” Ma olin et, “oi midaaaaaaaa”. Väljas nüüd, väga tore.
Viskan lingi Storytel audioraamat HULL
Head kuulamist!
Tervitades
Karmen
Tere, Karmen!
ReplyDeleteLõpetasin just täna hommikul Sinu raamatu kuulamise. Meie kõigi lood on küll erinevad, kuid ometigi leidsin hirmuäratavalt palju ühiseid jooni meie eludes. Katkine lapsepõlv, raske vaimne terviserike, soov iseseisvuda etc. Seetõttu läks Su lugu eriti hinge. Jagan siis oma tundeid, mida see raamat minus tekitas või kinnitas:
Esiteks: me oleme tugevamad, kui need, kellel pole vaimse tervise häiret. Inimene, kes pole sarnaseid asju kogenud, võib heal juhul vaid ette kujutada meie pingutusi "normaalse" elu säilitamisel.
Teiseks: enese eest hoolitsemine. Jõudsin selle punktini alles nüüd - alles 15 aastat pärast selle teekonna algust. Ja ma ikka ei oska veel endale pai teha või kiita end.
Kolmandaks: me ei ole oma haigustes süüdi (muidugi ei maksaks ka teise äärmusesse minna ja ohvrirolli langeda), aga tuleb teha õiged valikud, mis oleksid edasiviivad
Neljandaks: suur-suur respekt Sulle loo jagamise eest. Mina veel nii julge ei ole, et oma nime alt seda pöörast, samas õpetlikku teekonda kõigiga jagada. Ja võib-olla ma ei peagi, sest on inimesi, kes oskavad minust paremini sõnu seada (#KarmenKozma). Aga ma tean, et me pole siin maailmas üksi oma teekonnal.
Aitäh
Hei!
DeleteMis puudutab seda, et psüühikahäirega inimene on tugevam kui keskmine inimene, olen nõus: sa pead suutma funktsioneerida 500-kilone õlgadel. Aga julgustan ka unistama/tööd tegema selle nimel, et see 500-kilone ühel heal päeval maha saada. Minu elus on see periood nüüd täna. Ja kui suuta olla distsiplineeritud 500sega, siis maha saades tundub sihuke ärkamine-tööl käimine-trenn-iseseisev olemine superlihtne.
Enese eest hoolitsemine, kui on madalseis, on suur pingutus ja mina kiidan selle eest Sind, et selleni jõudsid. Ma olen ise korduvalt olnud seisundis, kus ma ei saa enda eest hoolitsetud. Ja nüüd kui üksi olen, tegid sõbrad mulle vihikutaolise raamatukese, kus on ees kirjas selline elementaarne et. Millal põrandaid pesta ja õhtuti tuleb panna valmis riided uueks päevaks. Enam ma seda ei kasuta, kuna rütm tuli sisse, aga vahel olen hästi õnnelik selle üle, et pesin juuksed puhtaks ja helistan emale ja jagan talle saavutust. Proovi Sina ka ennast kiita rohkem ja tähista seda, kui oled ise puhas, ning tuba on korras ja nõud pestud.
Jah. Me ei ole oma haiguses süüdi. Sündisime sinna kuhu sündisime, saades kogemused ja geneetika, mis saime. Aga ohvriroll jah on vast suurim karuteene, mida endale teha. Lapsena sa ei oska ennast aidata. Täiskasvanuna on sul kohustus enda psüühikaga tegeleda, sest see pole kellegi teise probleem, vaid su enda. Ka vastutus samal ajal. Nii kui suureks saad, on valida, kas oled ohver ja kannatad elu lõpuni, elades vähem väärtuslikku elu, või hakkad võitlema nii et veri ninast väljas ja saavutad väga hea elu. Ja siin tuleb mängu see esimene punkt: selleks on vaja rohkem jõudu, kui on "keskmisel" inimesel. Pole eriline nalja tegemine ja teekonnal kordi, kordi ja kordi on suhtumine "fuck it" ma ei viitsi enam. Aga korra puhkad ja edasi. Ja kui kuskile juba välja jõuad, muutub lihtsamaks ka.
Mis puudutab loo jagamist, siis aitäh jah. Lihtsalt ma olengi konkreetne hull :D ja ma ei tunne eriti hirmu (vahel tuleb kasuks, vahel teeb kahju), aga muidu minu soovitus on oma lood ja haigused endale hoida. Kes peab teadma, las olla, aga eks ühiskond laias laastus pole valmis "meiesugusteks". Tunnevad end ebamugavalt, kohati kardavad ka. Ja diskrimineerimine on väga tugev. Ikkagi nagu kuigi ma ise ei mõtle, et mul "plekk" vms küljes. Siis paljud mind googeldades mõtlevad küll what the hell nagu. Osad jah näevad seda kui tugevust. Osade jaoks on see maailm, millest nad iga hinnaga eemale hoiavad. Ühesõnaga. Kuhu ise fookust paned, seda saad. Minul on lihtsam elada nii, kui kõik teavad. Mind valitakse vähe, ühiskonnas, aga kes valivad, need on kohe need "õiged". Oma tunneb oma ära.
Soovin edu!