Elektriravi — minu elu parim otsus

 Mulle tutvustas minu raviarst EKRi aastal 2024, kui ma pärast šamaanirännakut akuutses seisundis sisse läksin. Minu reaktsioon sellele: helistasin kõigile, kellele sain, ja palusin oma arsti pommitada, et mind välja lastaks. Seejärel keerasin paraja triangli üles subakuut osakonnas, ning ütlesin “Te lasete mind siit välja, kohe ja praegu!” Sisuliselt ma lasin psühhiaatriakliinikust jalga ja ega mu arstil polnud väga midagi teha – see oli tavapärasest keerukam situatsioon.

Šamaanirännakust jõuda välja samaväärsesse nagu 2021, – doosid minimaalsed ja hea funktsioneerimisvõime –, noh see on tükk tegu :). Aga ikkagi ma tunnen, et kriitilise olulisusega oli EKR lisamine raviskeemi.

Natuke pelgasin, aga aastaks 2026 tundus see mõte juba aktsepteeritavam.

Läksin haiglasse sisse õhtul. Hommikul pidin olema söömata-joomata, kuna protseduur viiakse läbi narkoosis. Siis viidi mind akuutosakonda EKR ruumi, pandi pikali ja käele kanüül. Kust manustati narkoosi.

Ja siis juba ärkad. Pannakse ratastooli ja viiakse palatisse. Keha oli nõrk ja natuke läks asju sassi, kui emaga vestlesin, aga muidu omal jalul kõndisin mõni tund hiljem haiglast koju.

Kui ma pärast EKRi tööd tegema hakkasin uuesti (müügitöö), ma olin nagu superstaar seal :D. Ma polnud juba nii ammu saanud kontakti oma tegeliku potentsiaaliga ja see tunne oli väga võimas – ma tõesti tundsin end hästi.

EKR ei pruugi anda sama efekti kõigil patsientidel, aga kui on vähegi julgust, siis tasub proovida. Minu jaoks oli see senimaale üks minu elu parimaid otsuseid, mis andis ka kohese positiivse efekti minu elukvaliteedile. Ning lisaks võimaldab mul LÕPUKS, nüüd septembris, vähendada ravimidoose.

PS! Kes leiab, et tal ei ole nii suured munad nagu Karmen Kozmal, :D, siis jätke EKR protseduuri videod vaatamata. Ma väga tahtsin oma emale näidata, aga ta ei suutnud. Kui on “nõrganärvilisus”, pigem lihtsalt kohale minna, niikuinii magad seal ja protseduuri kõige ebameeldivam hetk Sulle on kanüülipanek.

EKR – Karmen Kozma approved