Siiras respekt “õdedele-vendadele”

 Tere ilusat laupäeva õhtut!

Olen üsna tundlik inimene, ning tänaval kõndides märkan ka teisi. Olin söömas täna, kui mulle öeldi, et kammkarbid on otsas, ning nad saavad asendada topelt hiidkrevettidega. Naeratasin lahkesti, ja ütlesin ettekandjale, et sobib muidugi…

Kõrvallauas istujad said sama “uudise” osaliseks. Ning kui ettekandja oli lahkunud, läks lahti: “No türa! Pangu siis kuskile suurelt kirja, et nendel on kammkarbid otsas. Me oleme mitu tundi tühjade kõhtudega tiksund. See asi küll kuskile ei sobi!” Jne jne jne…

Tänaval käies, ja nähes inimesi, märgates neid, kellel on hingehädad, täituvad mul silmad tihtilugu pisaratega. Ja ma palun sisimas, et neil oleks pere, tugivõrgustik, kasvõi üks hea sõber, ning nad ei peaks elama puuduses.

Ma ise olen nii õnnelik inimene, selles osas. Et kui mul ongi olnud valusamaid-raskemaid kukkumisi, siis ma ei ole pidanud jääma “ula peale virelema”. Mul on nii suur tiim taga ja mind tõesti kantseldatakse nagu väikest imikut. Vahet pole, mis lahti, alati on, kelle poole pöörduda. Inimesed on mulle isegi raha annetanud, ja mitte väikeseid summasid. Sõnade saatel: “See oli niikuinii heategevuseks mõeldud. See läheb õigesse kohta. Ma kindel, et sa annad selle inimestele sajakordselt tagasi!”

Ja nüüd. Ma jõuan oma postituse eesmärgi juurde. Minul on sõna otseses mõttes perfektne tugivõrgustik. Aga nii paljudel on “Me, myself & I”. Päriselt – müts maha kõigi ees. Vahet pole, kas te olete “vaesed”, kuidas teil on võimalik riides käia või kas üldse haridusteed jätkata. Te olete rikkad, ja teie rikkus väljendub selles, et teil on jõudu kõige kiuste elus edasi minna.

Respekt!

Karmen