No ragrets!

 Igal diagnoosiga inimesel on vaja “pohhuismi geeni”. See ei tähenda seda, et sa ei hooli oma tervisest ja “yolo mode” peale läheb. Aga kui sa juhtumisi oma haiguse tõttu ületad “tavainimese” piire või “feilid” või juhtub midagi piinlikku, siis on vaja küll kõvasti «А мне похуй» suhtumist.

Ma olen “feilind” inimeste ees miljon viissada kakskümmend seitse korda. Ületanud inimeste piire, öelnud jumala kohatuid asju, stalkinud, tunginud isiklikku tsooni, rikkunud inimeste privaatsust ja puutumatust. Ja tahtnud teha seepärast sadu korda suitsiidi, kui hoog üle läind.

Mida kes must mõtleb. Mida keegi kuskil räägib ja arutab jne. No. Pohlad, ausalt. Vahet pole mida sa teed või ei tee – igal pool keegi midagi räägib. Aga räägib niikuinii aint see, kes ise peast lammas. Hundid on oma eludega nii hõivatud, et neid väga vähe kotib, kas ja kuidas sa feilisid, või mida ütlesid. Hunt pigem elab kaasa Sulle ja loodab, et sa leiad elus oma tee.

Ausalt ka. Vahepeal peab väga pohhui olema. ALATI igast olukorrast õppida, loomulikult. Ja anda endast parim, et areneda haigusteadlikkuses. Ühiskonda peab õppima sobituma, selles suhtes. Ja kõik ei taha ega peagi tolereerima, see on võõras, sageli. Aga eks see pohhuistlik meel tihti võib päästa hävingust ja enesesaboteerimisest.

Noh. Raamatusse panen ka. Aga ma 2024 kui šamasnirännakust segi olin fingerisin veebi vahendusel ennast vägistaja ees, keda pidasin oma elu armastuseks. Noh. Mis teen siis. Tapan ära ennast sellepärast või!?

Korrake minu järel.

Mul on pohhui!