Things, no psychiatrist will tell you

 

Kõigile, kellele saab öelda “Tere tulemast pardale!”, võib ka öelda “Welcome to horror movie of your life”. Iga inimese elutee, koos haigusega, pole 1:1. Kuid enamasti on see ränk.

Kui elada selle mindsetiga: “Ma olen ohver”, siis parem juba… 

Munad on vaja kasvatada. Suuremad, kui enamusel. Ja vaeva näha endaga. Päästma ei tule keegi, ja ühiskond päevapealt aktsepteerima tervikuna ei hakka.

Ma nõustasin. Helistati eile. Ja tänati siiralt, sest hüva nõu oli ja inimene “päästis” iseenda. Ma ütlesin talle: “Ole hea, astu kõrvale selle haige elust. Ta ei taha abi. Ja sa upud koos temaga.” Ja nii ongi.

Ta ütles mulle: “PALUN! Kirjuta juba raamat!” Ma ütlesin: “Okei. Saab.”

Mu postituse peamine sõnum on see, et “vigast kutsikat” ei tule keegi aitama, kui ta ise ei ürita. Ja mind ennast pole ei mu ema, ei raviarst, ei sõbrad, kohelnud 100% alati pehmelt.

Olgu see “jalaga perse”, mida keegi vajab. Jalgu perse alt välja ei tõmba, võib väga kurb “saatus” ees oodata.

Reaalselt. Enda eest võidelda saab ainult ise. Tuge peab olema, mul ka on ja palju, aga samme saab ainult ise teha.

Iga kord kui ma vingun, ja ütlen “Ma teen suitsiidi”, öeldakse mulle vastu “Tee siis”. See ei ole “soft” maailm kus edasiviivaks jõuks on pehmus vaid. Maailmas on kõik yin yang ja ka meil, on mõlemat vaja. Pime osa meist on see, mis raskel hetkel läbi aitab.

Kerget jalga soovides

Karmen