Peidetud ressurss kõigi meie eluteel
Raskused on kasutamata ressurss. Ning ma olen alati öelnud ja mõelnud niipidi, et suurim aukartus on mul just nende inimeste ees, kelle elus on olnud midagi rasket või midagi VÄGA rasket. Sisuliselt. Seal, kus kohtame oma kõige nõrgemat versiooni iseendast. Seal vaatab meile ka vastu kõige tugevam versioon, kui me seda lubame. Tänapäeva ühiskonna suurim halb harjumus on mugavus. Suur osa kontingendist ei taha pingutada, ning sellel on suur roll ka sotsiaalmeedial – naudinguid tahetakse. Aga naudingutes vaid ei toimu mingit edasi liikumist. Ja kui on raskused, peidetakse end “mürasse”. Alkoholi, seltskondadesse, ülepea kaela töösse. Andmata endale võimalus avastada, mis jõud peitub raskustes. Kui sul on mõni eluetapp, kus kõik laguneb koost, ja sa suudad panna püsti parima versiooni iseendast. Tulevad sellega kaasa isikuomadused, millega paned edaspidi püsti ükskõik mille. Nullist ja üksinda. Raskusterohke elu pole õnnetu elu, vaid võimalus teha tööd oma isiksuse, distsipliin...
